ju mõistnud arvata, et see nii kaua tuurib, võtsin lastele liig vähe leiba kaasa, kõhud läksid teistel heledaks, väsisid ära, sellepärast see külmgi kallale kargas.“
Sõnalausumata ajas Viljasoo oma poole reieni ulatuva laheda pintsaku maha, mille alla ta oli pannud mingi sooja vammuse, ja küsis naiselt:
„Teie ise käia jaksate?“
„Mina?“ imestus naine. „Küll juba mina jäksan, kui aga saaks lapsed kuidagi…“
„Mina mässin ühe oma pintsakusse…“ ütles Viljasoo.
„Teise võtan mina,“ lausus Indrek, kes ka tõmbas omal pintsaku seljast ja pani palitu vesti peale.
Nõnda said magavad lapsed omale soojemad riided ümber ja ühe neist võttis Viljasoo, teise Indrek sülle. Nüüd võis minna. Kõik sündis peaaegu sõnalausumata. Alles siis, kui nad olid juba maanteel, ütles naine nagu vabandudes:
„Teise oleks ma võinud ju isegi võtta.“
„Teie kätte tuleb kord, kui meist üks või teine väsib,“ vastas talle Viljasoo, ja nõnda jätkati vaikides teed. Aga natukese aja pärast kuulsid mehed, et naine, kes kõndis nende kannul, nutab jällegi.
„Ärge tühja nutke, ega see midagi ei aita,“ ütles Viljasoo.
„Ega ta muidugi ei aita,“ nuuksus naine, „aga pisut kergem on ikkagi. Päris jumalamuidu olla on veel raskem.“
„Kuidas see teil siis nõnda tuli, et?…“ tahtis Indrek küsida, ilma et oleks mõistnud lõpetada.
„Ei kedagi, lihtsalt,“ seletas naine. „Seisime seal mehega, lapsed ka, sest mul pole ju neid kuhugi panna ega jätta, kui lähen ise välja, pean ka nemad kaasa võtma. Nüüd on juba ikka kergem, jooksevad teised oma jalaga, ainult täna… Nii et seisime seal, kui tulid soldatid. Meie tahtsime küll kohe ära minna, kartsime, et kes teab mis, aga siis öeldi, et jääge aga paigale, meil on kuberneri luba. Mina tahtsin ikkagi minna, aga mees ütles, et kui jäävad teised, kuhu siis meiegi jookseme, ja nõnda lõpuks jäimegi. Selle järele see siis
