„Massi vastu ei saagi isiklikuks minna,“ vastas Sillamäe. „See on teie oma retsept.“
„Jäta ükskord oma igavad targutused ja vasta, mis sult küsiti!“ hüüdis Joosua.
Aga Sillamäe oli juba küsimuse unustanud ja sellepärast pidi seda temale kordama.
„Meelitajaid, härra Kröösus…“ hakkas Sillamäe.
„Kordan uuesti,“ põrutas Kröösus vahele, „jätke oma härratamine, see haavab minu enesetunnet.“
„Hea küll, hea küll, härra Kröösus,“ oli Sillamäe nõus, aga nüüd lõi Joosua kahe käega korraga plartsatades lauale, nii et Kuru ees hüppas tindipott, kargas püsti, sasis kümne küünega oma salkus pead ja karjus meeleheitlikult:
„See on kurat teab mis! Inimene on kui tõeline kr…retiin!“
„Meelitajad,“ algas Sillamäe uuesti ja katsus kramplikult ilma härrata, „kui nad on olemas, siis peab neid minu arvates tingimata otsima seltsimees Kröösuse ja konsortsiumi laagrist, mitte aga laskjate hulgast.“
„Tähendab, revolutsioonijuhid, rahva vabaduse eest võitlejad on rahva tapjad?!“ karjus Joosua uuesti püsti karates ja Sillamäe laua äärde tormates, nagu peaks ta temale kallale kargama.
„Miks siis kohe tapjad?!“ naeris Sillamäe talle vastu ja laskis enda toolitoele seljakile, nagu põrkaks ta teise eest hirmunult tagasi. „Ma ütlesin ju selge sõnaga meelitajad.“
„Aga esteks te ju seletasite, et meelitajad ongi need õiged veresauna süüdlased,“ rääkis Kröösus pikkamisi ja nagu iga sõna eriti rõhutades. „Kui nüüd mina ja konsortsium, nagu teie seda ütlete, olemegi need meelitajad, siis oleme ühes sellega ka veresauna süüdlased. Eks ole nõnda?“
„Ja muidugi,“ oli Sillamäe nõus, „kui tehtaks kindlaks, et teie kutsusite rahvahulga turuplatsile, teie kui kõnelejad, kui juhid ja jätsite ta sinna niiöelda jumala hooleks — sest teid endid polnud ju laskmise ajal seal — siis muidugi! Pealegi, kus olid need sõjariistad, mis te iseoma ütlemise järele paar päeva tagasi konfiskee-
