„A-a!“ karjus Joosua, „see on hoopis teine asi! Siin on süüdlaste otsimine õigustatud ja linnavalitsus talitab õieti, kui…“
„Mis kuradi teine asi?!“ möirgas Sillamäe kõigest kõrist ja lõi lahtise peoga laksatades lauale.
„Sa karjud kui kretiin,“ lõugas Joosua talle vastu, sest temal oli viimasel ajal millegi pärast viisiks idioodi asemel ikka tarvitada kretiini, mis polnud veel nii kulunud ja sellepärast nii mõjutu, nagu see teine sõna. „Saa ometi ükskord aru ja raiu endale kas või saapatalla sisse või kellakapslisse, kui peaaju seda kõige algelisemat asja kinni ei pea: neil on tegevuses isikud, meil mass, isikuid saab süüdistada, sest neil on vastutustunne, massi mitte. See on kõik.“
„Aga milleks teil siis see põrandaaluste instituut või seisus, kui kõik on ainult mass?“ küsis Sillamäe, keda irriteerisid Kröösuse muiged. „Milleks need kõned ja üksikute vaidlused päevade ja ööde kaupa, eks laske kõneleb mass. Las tulevad need eided ja taadid, poisid ja plikad, keda oli turule kokku meelitatud, ning las nad seletavad oma uusi vabadusi ja õigusi, küllap siis näeme, kes on kretiin.“
„Pidage, härra Sillamäe,“ rääkis nüüd Kröösus rahulikult, kuid ähvardavalt vahele. „Teie ütlesite, et rahvas olnud turule kokku meelitatud. Kas te ei väljendaks selgemalt, kes olid teie arvates need meelitajad?“
„Seda mina ei tea,“ vastas Sillamäe, „aga just seda mina tahaksingi selgitada.“
„Aga te räägite niisugusel toonil, nagu sihiksite kuhugi. Teil on nägu, nagu peaks neid meelitajaid otsima minu parteikaaslaste seast.“
„Härra Kröösus,“ vastas nüüd Sillamäe ja tahtis jätkata, kuid see ütles talle kõrgendatud toonil vahele:
„Palun väga, mina pole härra, vaid ainult seltsimees, kuulun massi hulka.“
„Minule pole te mingi seltsimees,“ vastas Sillamäe, „ja massi moodi pole te ka. Paremal korral olete härra seltsimees.“
„Palun mitte isiklikuks minna,“ ütles Kröösus.
