pärast kord nattipidi kokku, nii et verevalamise uurimine pidi peaaegu sünnitama uue verevalamise. Seegi sündis ehk mitte niipalju asja enda pärast kui põhjusel, et Sillamäel ja Joosual oli teineteisega „pistmist“. Kuidas see kõik just algas, seda oleks pidanud pärast omakorda uurima, nii et oleks olnud juba uurimise uurimine, sest alguse ajal polnud ühtegi kõrvalist isikut pealt kuulamas. Kui Indrek astus toimetusse, oli seal kõrvalistest isikutest ainult Viljasoo ja varsti peale teda tuli Kröösus ühes kellegi sootuks noorevõitu kaaslasega, kel maapoisi rõivastus ja tegumood, helevalged püstiseisvad juuksed, helevalged kulmud, samasugused ripsmed, helesinised silmad ja vaevalt märgatav ude ülemisel huulel ning lõual. Millegi pärast meeldis see noormees Indrekule esimesest silmapilgust saadik. Ta andis Indrekule kätt, nagu vana tuttav, ta andis nõnda kõigile kätt, nagu astuks ta vendade keskele ja sellepärast Indrek ei kuulnudki tema nime esimesel kohtamisel. Alles hiljem öeldi, et teda hüütakse Attilaks, mis ajas tahtmatult igaühele naeru näkku. Peale nende saabus veel paar inimest, muu seas see valget verd Meigas’e nimeline tööline, kes oli aidanud Indrekul järve ääres kaela pesta. Tema tõi lehele mingisuguse kirjutise või sõnumi ja pidi kohe lahkuma, aga ei saanud, sest Joosual, kelle võimupiiridesse kirjutis kuulus, polnud aega teda vastu võtta ega ka tarvilikke suusõnalisi seletusi tähele panna. Tema kas pildus ärritatult üle pea oma juuksesalkusid, mis kasvasid päevpäevalt aina pikemaks, kuulas Sillamäed või rääkis ise nõnda, et teised pidid kuulama. Tal oli ainult niipalju mahti, et juba mitmendat korda Meigasele öelda:
„Ainult üks silmapilk, siis…“
Nõnda siis Meigas ootas lubatud silmapilku, kuna Joosua karjus Sillamäele:
„Jäta ükskord oma kodanline plära! Ikka kes, kes? Iseenesestki mõista kes: mass! Hulk on see, kes teeb, mitte üksik isik. Nüüd pole nii, nagu enne, kus revolutsioon oli üksikute inimeste eraasi…“
„Kui nõnda,“ hüüdis Sillamäe vahele, „milleks siis teiseltki poolt süüdlasi otsida?“
