haks ta öelda: laps, küll oled sa alles rumal, kuid tõelikult vastas ta tütrele:
„Kuis sa siis sauna lähed? Riides või? Küll seal juba nähakse, ja need, kes kadedad, tõmbavad kohe suurekella külge. Või arvad, et poe Hilde oma suu seob, nii pea kui teada saab? Nüüd närib su käte kallal, siis hakkab näksidega. Kus selle häbi ots!“
„Noh, siis ma enam sauna ei lähe,“ ütles Kristi.
„Seal on sul siis see vabadus, ei saa enam saunagi. Jumal seda küll teab, mis sellest kõigest tuleb!“ ohkas emand Lohk.
„Usu, ema, nüüd on kõik mööda,“ õpetas Kristi elutargalt. „Vabadus on kerge, ainult vabadusevõitlus on raske.“
„Ei mina seda usu,“ ütles ema. „Mina arvan, et kui inimesed ilma vabaduseta võtavad teistel aina käsi ja jalgu otsast, siis vabadusega tuleb kord peade kätte. Seda kardan mina.“
„Ema, sa kardad tühja,“ seletas Kristi. „Päid võetakse siis, kui on revolutsioon. Aga kui on vabadus, siis pole ju enam revolutsiooni tarvis, milleks siis veel päid võtta.“
„Vabad on need, kel suud juba mulda täis,“ vastas ema tütre seletusele. „Vabad on inglid taevas.“
