Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/163

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

elavana, kui liha ja luud värisesid surmahirmus või kui nad surid. Ta oli seal järgmisel päeval elavate inimeste ja hobuste tallata, ta oli seal järgmisel nädalal, järgmisel kuul, aastal, aastakümnel, inimespõlvel, julgustavaks ja kihutavaks mälestuseks kõigile, kel kipub värisema luu ja liha. Kui poleks olnud seda julget verd, siis poleks suurem hulk inimesi ei linnas ega maal üldse saanud teada, mis sündis sel sügiseõhtul nii hirmsa raginaga. Aga nüüd nad teadsid, nüüd nad mäletasid ja võisid jutustada ka oma lastele.

„Ma nägin iseoma silmaga verd,“ kinnitasid mehed ja naised, noored ja vanad, kui sõitsid linnast koju. Ja päevade kaupa otsiti ikka ja jälle uuesti keset linna turuplatsil inimesvere jälgi ning sosistati olevaid ja olematuid, võimalikke ja võimatuid asju. „Need on saksad, kes seda tegid, nemad!“ öeldi. „Nemad käskisid, soldatid lasksid,“ seletati. „Nemad ise need laskjadki olid, soldatiriided seljas,“ sosistati. „Saksad ja nende sabarakud!“ kinnitati. „Saksad ja õpetajad!“ täiendati.

Ja leidus hulgana neid, kes teadsid kas või oma hingeõnnistuse juures vanduda, mis öelnud see või teine mõisnik, see või teine õpetaja, ning mehed sülitasid ja tõotasid, et samuti, nagu ta ei võta oma sülge enam teist korda suhu, ei lähe ta ka kirikusse ega võta üheltki jumalasulaselt karikat ega armuleiba vastu. „Mul pole enam vaja Kristuse verd, aitab vendadegi verest, mis jalge all,“ arvati. Ja nõnda sündis uus usk — usk vendade veresse. Selles oli uus unistus, uus hingeõnnistus ja lunastus. Ja ei olnud päevade, nädalate ja aastate vältel muud juttu kui vendade verest, mis voolanud kõigi tallamiseks keset linna. See sõi kõigi südameid, nagu rooste rauda ja kõik uskusid, see ei või nõnda jääda, nüüd enam ei või. Oli küllalt neid, kes vandusid ära sakste jumala ja usu, kuid kes ometi uskusid mingisugust teist jumalat ja lootsid sellelt õigust — lootsid niiöelda sakste jumala vastutuselevõtmist, kaakitõmbamist.

Õnnetu jumal! Temale ei tahtnud keegi armu heita inimeste tegude pärast. Paremal korral vabandati teda ainult sellega, et meie, inimesed, ei saa temast

163