Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/162

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

sellel pole vähimatki alust ega mõtet. Hirmul öeldakse olevat küll suured silmad, aga ometi ei näe need midagi või nad näevad võõriti ja mingi vägi ei suuda neid selles veenda.

Seda oma võimete nõtrust on inimene juba ammugi märganud ja sellele abi otsinud masinas, aparaadis, mingisuguses riistapuus, millel puuduks tundmus, elu. Inimene loob asja ja see on täpsem ja usaldatavam kui tema ise. Loodu on loojast ees, parem. Kas ehk ka jumal ei loonud inimese ainult selleks, et pisutki aimu saada maailmast, ja et pisutki teada, mis temas sünnib? Sest kui juba inimene, kes ise olevat loodud loom, niiöelda jumala riistapuu või aparaat, ei suuda midagi ilma uute aparaatideta, mida peaks siis suutma veel jumal, keda keegi pole valmistanud ega loonud ja kellel puudub sellepärast otstarve? Jah, oleksid tapatalgul inimeste, s. t. jumala riistapuude asemel maas äganud mingisugused riistapuud, siis oleksime sellest sündmusest tingimata saanud tõenäolikuma ja usutavama pildi kui nüüd. Või kuigi inimene ise, see jumala püha lojus, oleks pidanud kõigeväelise armunõul lamama, visklema ja surema tuimaks tümmitatud sõduri püssikuuli ees, siis oleks pidanud vähemalt mõni tema aparaat või riistapuu hõljuma õhus tema piinapaiga kohal, et külmalt ja ükskõikselt ning täpselt panna kirja kõik, mis sünnib inimesega — aparaadi loojaga, aparaadi jumalaga — tema hirmu- ja kannatusagoonias.

Aga polnud midagi selletaolist. Oli ainult inimene, see jumala riistapuu, oli paljas inimene, kes maha jäetud oma jumalast kui ka aparaatidest. Nõnda ta siis lamas õnnetus- ja viletsushunnikuna seal maas, ümber terve linn teisi inimesi, pea kohal tumehall, ähmane ja tumm sügisetaevas ning varjavaks katteks ainult tihenev videvik, millest lõikas läbi üdi ja konte põrutav ragin, liha ja luid lömastav metall.

Ainult verest ei saadud võitu, sellest mitte, see üksi jooksis elavana edasi, täites lohud ja immutades maapinna. See üksi jäi sinna, kui koristati purustatud liha ja lömastatud luud. Ei aidanud vesigi, millega ujutati paika, veri oli, on ja jäi sinna, kuhu ta jooksis

162