Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/158

oma silmaga näha, kas ja kuipalju on soldateid, siis tegi Indrek oma paremast kõverdatud põlvest talle jalaaluse, võttis tal käest kinni ja aitas teda nõnda kõrgemale tõusta. Aga just samal silmapilgul kõlas käsklus ja püssid prahvatasid esimesed paugud. Indrek kui ka Kristi langesid maha, nagu tegid seda teisedki. Õieti ei mäletanud Indrek kunagi, kuidas või kuhu ta langes või kes langes ühes temaga, ainult niipalju ta teab, et keegi oli tema kõrval ja keegi oli nagu tema peal, aga kes just oli, seda ta poleks võinud vanajumalale endalegi pärast öelda. Ta kuulis oigamist, aietamist, ta kuulis karjumist, kisendamist, kiljumist, aga tal oli ka nagu läbi udu meeles, et keegi vandus: „Kuradid, kuulidega!“ Ta kuulis hääli ja nagu mingit kahinat, mida ta kunagi varem polnud kuulnud. Ja samal ajal, selle kõige kõrval nägi ta imelises selguses äkki tuttavat muruplatsi, kus hulk suuri, halle sammeldunud kive; nägi muruplatsi ääres lepikut, mis täis samasuguseid halle sammeldunud kivilahmakaid, nagu neid oli lagedalgi; nägi väikest poissi ühe lepa otsa ronivat, sootuks lepa latva ronivat ja seal kiikuvat, õõtsuvat, kuni habras puu murdus ja poiss kukkus ühes ladvaga, mis pehmeid, helerohelisi lehti täis, kukkus otseteed laiale, hallile sammeldunud kivile, kuhu jäi hingetult lamama pehmete lepalehtede alla. Seda kõike nii selgesti nähes, nagu vaatleks ta just praegu kummuli lamades seda oimetut poissi, lausus Indrek endamisi: „See poiss olin mina,“ ja parandas siis: „See poiss olen mina.“ Aga siis ta imestus äkki, et kui tema ise ongi see poiss, miks lamab ta siis kõhuli, surudes jalapöidi lapiti kõvasti vastu maad, kuna ta ometi nii selgesti näeb, et see poiss lamab seal värskete, heleroheliste lehtedega lepaladva all selili, paljad kannad vastu kivi ja varbad püsti, parem käsi välja sirutatud, sõrmed ulatuvad üle rohekaspruuni samblaga kaetud kiviserva, pahem aga hoiab ikka veel kramplikult habrast puud, nagu võiks see teda kuidagi aidata. Ja mis jälk pragin see on, et ta ükskord ometi ei vaiki, nagu tahaks ta kesta terve igaviku? See poiss seal lepaladva all ei kuule mingit praginat, aietamist, oigamist ega õudset korisemist, vaid

158