sena tähele. Ja igas korteris ka oma lõhn, nii et kui mitu korterit, nii mitu lõhna majas. Ja teate, miks see on nõnda? Sellepärast, et igal perekonnal ja igal inimesel on oma lõhn.“
„Tõesti?“ küsis Indrek, nagu ta ei usuks seda.
„Kas te siis seda enne ei teadnud?“ imestus Kristi. „Mina tean seda juba ammugi. Kui tädi alles elas, siis tema toas oli hoopis teine lõhn kui meie juures, ja see tuli ainult sellest, et tädil endal oli teine lõhn kui minu emal. Kui mina jääksin ühel päeval kottpimedaks, siis ei saaks keegi minult mu ema vahetada, sest lõhna järele otsin ta üles.“
Kristi vaatas Indrekule otsa ja, nähes seda naeratavat, ta ütles:
„Teie ei usu? Jumala eest on see nõnda. Ma tundsin isegi mõne oma kooliõe lõhna järele. Ja teate, mis juhtus minuga mineval suvel? Lähen mööda uulitsat ja otsin maja, kus me millalgi elasime. Ma käin iga aasta kord kõik need paigad läbi, kus me oleme elanud, astun mõnikord isegi hoovile ja majadesse, lähen koridori, et vaadata, kas on midagi muutunud või ei ole. Tähendab, lähen nõnda, otsin ja otsin ja ei leia. Mõtlen juba, et see vana majaloks on maha lõhutud ja tema asemele uus ehitud, aga ei leia ka mingit uut. Äkki näen, mina seisan just meie endise maja juures. Ja teate, miks ma teda ära ei tunnud, miks ta lihtsalt ei hakanud silma? Maja otsas plangu taga kasvasid žasmiinid ja need lõhnasid nii tugevasti, siis aga, kui meie seal elasime, neid žasmiine veel ei olnud ja varemalt polnud ma neid üldse tähele pannud — sellest siis minu silmade pimedus. Lõhnast tundsin, et hoopis võeras maja, ja silmad ei näinud seda, mida nad vaatasid. Tahate, ma näitan teile seda maja ja neid žasmiine? Nüüd nad muidugi ei õitse, neil pole lehtigi küljes, aga ladvad paistavad üle plangu siiski. See pole kaugel, ainult pisike ring. Ja seal on nii hea ja vaikne kõndida, ainult mõni piilub läbi akna.“
Ja nõnda nad pöördusidki puiesteelt kõrvale ja läksid vaatama žasmiinipõõsast, mis ei õitse ja millel pole lehtigi küljes, ainult raagus ladvad paistavad üle plan-
