teda kusagilt. Aga silmapilgu pärast ilmus ta tihedamast inimmurrust, lendleht käes, ja ütles: „Näete, sain ka ühe kätte.“ „Tähendab, ta viskas juba omad lendu,“ mõtles Indrek.
Kõneles parajasti keegi noor neiu. Kuulajad, enamikus mehed, vabrikutöölised, surusid aina koomale tema ümber kokku, nagu kardetaks sõnade jahtumist, enne kui nad jõuavad nende kõrvu. Vahetevahel kostis heakskiitev mõmin sadadest karedatest kurkudest. Kõneleja sattus ikka enam hoogu, sest kuulajaskond kiskus teda kaasa ja tema kuulajaskonda. Naine hässitas mehi, mehed õhutasid naist. Tundus, nagu polekski lõpuks tähtis, mis ta kõneleb, vaid kuis ta kõneleb. Hääletoon, näoilme, pilgud ja ägedad, otsustavad liigutused, need tõstsid kuulajate meeled, tõstsid ka kõneleja enda. Ja kui ta lõpuks oleks oma aluselt õhku tõusnud ning kõigi peade kohal liblikana keerelnud, isegi kas või silme ees taeva lennanud, siis poleks vististi ükski imestunud, selline oli viimaks üldine meeleolu, mis peegeldus silmis, nägudel, poolavatud huulil, sirutatud kaelades, peade seisangus.
„Issand, kui mina kordki võiks nõnda kõnelda, siis tahaks ma kas või surra!“ ohkas Kristi Indreku kõrval ja lisas siis alistunult juurde: „Aga see päev ei tule kunagi, ma tean.“
„Kas olete kunagi katsunud kõnelda?“ küsis Indrek.
„Kahe-, kolmekesi, seda küll, aga kui ükskord oli meid rohkem, siis läks kõik segi, lihtsalt silme ees lõi kirjuks,“ seletas Kristi.
„Tähendab, vaja ainult harjutada, muud midagi,“ ütles Indrek.
„Ja arvate, et ka mina võiks siis nõnda kõnelda, nagu see seal — inimesed kuulavad suud ammuli, silmad pärani? Arvate tõesti seda?“
„See on kindel,“ vastas Indrek. „Kui võite kõnelda kahele, kolmele, siis võite veel paremini hulgale, kui aga harjutate.“
„Siis ei sõida ma kunagi Ameerikasse, tehku isa ja ema mis tahes,“ ütles Kristi otsustavalt.
