kasse, olin hull nende poegade järele. Kas teie pole kunagi millegi järele hull olnud?“
„Olen,“ vastas Indrek vaikselt.
„Olete?“ hüüdis Kristi rõõmsalt. „Siis saate minust väga hästi aru.“
„Saan,“ lausus Indrek.
„Mis ajas teid hulluks?“ küsis Kristi ja vahtis alt üles Indrekule otsa, nagu tahaks ta teda läbi näha, et mõista, kas ta räägib tõtt, kui ta vastab. Indrek vaatas talle natukene aega vastu ja ütles siis ilma silmi pööramata:
„See oli üks tüdruk.“
Seda öelnud, ta pööras silmad kõrvale, aga ta tundis, kuidas Kristi teda endiselt ainiti vahtis, ilma et oleks saanud sõna suust. Alles tüki aja pärast ütles ta vaikselt:
„Emal on vist õigus, kui ta ütleb, et ma olen alles päris laps, muidu oleks ma ilma küsimatagi teadnud, et tütarlapsed on hullud kasside ja poisid tüdrukute järele. Olen jällegi tüki targemaks saanud. Teiega saan ma ikka targemaks.“
Ja vaikides, nagu nukralt, kõndisid nad teineteise kõrval, kuni jõudsid linnaserva lagedale, kus Indrek tõstis käe näitamiseks ja ütles:
„Näete, kus teised!“
Tüki maa taga keset laialdast rohist pinda paistis suur summ inimesi ja nendele voolas vahetpidamata lisa juurde. Rahvasumma poole sihtisid ka Indrek ja Kristi oma sammud.
„Te tegite mu kurvaks,“ ütles neiu, ja et Indrek seda nagu kuuldavakski ei võtnud, lisas ta juurde: „Teie rääkimine teeb mu ikka kurvaks. Mäletate õhtul, kui see tuli põles — siis ma olin ka kurb.“
Aga ka sellele jäi Indrek vastuse võlgu ja nõnda saabusid nad koosolekule vaikides. Parajasti, kui nad pärale jõudsid, visati rahvahulga teises servas kahlakas valgeid lehti üles, mis langesid laialipillatult inimeste sekka, kes püüdsid neid ülestõstetud käsil. Mõni minut peale seda lendasid lehed ka nende servas, ja kui Indrek Kristi järele ümber vaatas, siis ei leidnud ta
