Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/143

tutasin ju tule punkt üksteistkümmend. Sündis minu surm siis unes poole tunniga? See ei või olla, sest ma tean kindlasti, et enne laant ja lagendikku nägin ma veel midagi muud pikka ja keerulist unes. Tähendab — kell on jällegi üles keeramata, kell seisab. Ja kui olen teinud peas selle loogilise järelduse, alles siis panen kella kõrva äärde. Muidugi, maha käinud! Juba teist korda olen unustanud ta üles keeramata. Ning nüüd seon mõttes kahekordse kella seismajäämise ning kahekordse unenäo ja ütlen: selles peab midagi olema, selles peab midagi peituma. Pool eluiga pole ma unustanud oma kella ja kogu eluaeg pole ma näinud laant ega langevat puud unes, nüüd sünnivad mõlemad asjad korraga. Ja kähku tõusin ma voodist, ajasin riided kärmesti selga, kraegi panin kaela, lipsu ette ja manšetid kätte, sest — mõtlen ma — inimene peab olema alati korralik, ei ju või teada, mis kusagil või millalgi juhtub. Lõpuks ajan palitu selga ja kalossid jalga ning tõttan raatuse ette vaatama, mis on õige kell, sest ma tahtsin ometi teada, kui kaua ma olin maganud ja und näinud. Ja kas teate, mis oli kell?“ küsis Bõstrõi tähtsa pinevusega, nagu oleks tegemist mingi erilise avastusega. „Kell oli täpselt neli,“ jätkas ta ja võttis ise veel kõvemini Indrekul hõlmast kinni, nagu kardaks ta selle putkupistmist. „Mõistate, kell oli neli. Tähendab, mul oli õigus, kui arvasin, et ma pidin olema maganud kaugelt üle poole tunni. Ja see unenägu, see oli, ütlen ma, kella töö, õigem minu enda töö — miks jätsin ma kella üles keeramata. Niipea kui see jättis tiksumise — ta ripub mul voodi juures seinal, nõnda on tast üksi magades seltsi ja muud seltsi pole mul ju olnud paarkümmend aastat — nii et kui tiksumist enam ei olnud, siis tuli see lai laan oma lagendiku ja puuga, tähendab vaikuse ja kasega, sest kask olen tingimata mina. Ja nõnda surin ma kahekordselt — langesin kui puu ja kõngesin kui kapsa juurikas ja angusin nagu jääpurikas. Ühesõnaga — kukkusin iseendale kaela, mõistate? Kaua kõndisin mööda tühje tänavaid, enne kui läksin koju, sest magama heita ma enam ei tahtnud, kartes näha oma surmaund kolmat korda, mis oleks

143