Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/142

meelde — ning ärkan üles, värinad kehal. Muidugi, kui leidsin enda vaiba alt, mitte laanest, ajas naerma, eriti see kapsajuurikas külmanud maas, ning naeratades uinusingi uuesti, sest ma mõtlesin oma emale. Aga kas usute või mitte, et niipea kui olin uuesti magama jäänud, näen und edasi ja just sellestsamast silmapilgust peale, kus esteks ärgates lõpetasin. Täpi pealt just sealt! Jällegi sama laan, videvik, lagendik, selle keskel suur puu, ainult et esteks oli nagu kuusk, nüüd aga näen selgesti, et kask, pikad nõres oksad ja mõned üksikud, peaaegu rohelised lehed ladvatipul. Kask langeb parajasti ja mina seisan otse ees. Jällegi pöörane hirm ning mina lähen kangeks ja külmaks, nagu jääpurikas katuseräästas. Tahaksin põgeneda langeva puu eest — ei saa oimugi liigutada, tahaksin üles ärgata — võimata! Sest jääpurikad ei ärka kunagi, mõtlesin unes. Mõistate? Jääpurikad ei ärka. Aga kui olin nagu kapsajuurikas külmanud maas, siis ärkasin ja pääsin langeva puu alt. Nüüd aga tuli kask mulle kaela. Esteks tundsin ainult tema nõres oksi. Nojah, mõtlesin, tüvi on juba tublisti längus, nii et lõdvad raod on minu poole ripakil, sellepärast puuduvad nemad mind enne kui tüvi. Tähendab, neile järgnevad jämedad oksad ja alles siis tuleb tüvi, niiöelda kask ise, mõtlesin, muidugi mõista, kõik unes. Jämedad oksad peavad olema juba valusad, arutan edasi, nemad võivad mu purustada, sest olen kõva kui purikas räästas. Aga ometi ei tunnud ma jämedaid oksi, nagu poleks neid kasel olnudki. Ma ei tunnud õieti kaske ennastki, tundsin ainult midagi uimastavat ja rasket, mis oleks nagu minu ümbert kinni võtnud, end minu ümber mässinud, et mind olematuks teha. Mis ma siis nüüd olen? küsin endalt ja vastan: surnud — ning siis jätkan, nagu räägiksin kellegi teisega: härra Bõstrõi, kogu elu olid sa pehme ja paenduv — pange tähele: pehme ja paenduv nagu kabjaraud, aga nüüd oled sa sirge ja kange nagu jääpurikas, sellepärast oled sa surnud. Niipea kui seda saan öeldud, tunnen, et hing jääb kinni ja nõnda ärkangi hirmsa hingeldamisega. Nüüd vaatasin kella, see oli pool kaksteist. Kuidas? mõtlen korraga, pool kaksteist. Aga ma kus-

142