üksikute eraomandus, ja kui keegi näeb rõõmu hulkade südames, siis teadku ta, et see on röövitud rõõm, mis tuleb tagasi anda valituile, kel on maailmas ainuõigus rõõmutsemiseks. Sellepärast häda teile, kes te joovastute võõrast rõõmust, häda teile, kes te hõiskate valitute eraomandusest, häda teile, kes te kiidulaulutsete röövitud saagi jagamisel, sest jumal ei lase ennast pilgata. Sajandid olete käinud nukralt ja keegi pole teilt kuulnud rõõmulaule, kust võtsite äkki nüüd nii palju rõõmu, et tegite temast õnnehõisked? Või on jumal järsku muutnud meelt, nagu oleks ta tujukas naine, kes ei hooli ajalooõigustest ega maailmaseadustest? Ei, ei, jumal ei muuda meelt, jumal ei pilla rõõmu hulkade südamesse, sest siis kaotab ta oma väärtuse. Mis on kõigi, see pole enam kellegi, ja mis pole kellegi, milleks jumal seda peaks looma. Seega siis — rõõm on määratud valituile, mitte hulgale. Nõnda mõtlesid need, kelle südameid kõrvetas tuline viha. Ja nad vaevasid oma aju, kuidas küll jumalast seatud korda uuesti maksma panna.
Aga rõõmutsev hulk ei teadnud veel hästi, et jumal loonud maailma vähem rõõmu, kui et temast jätkuks kõigile, sellepärast ei hoolinud ta üksikute tulisest vihast kuigi palju, vaid hõiskas ainult oma rõõmuprassingus, nagu ei oleks rõõmul kunagi karta lõppu. Ka Indrek tundis sel koosolekul, kus töölised kandsid oma vabastatud seltsimehi läbi vaimustatud rahvahulga, et rõõmul pole kunagi lõppu, sest tema oli, on ja jääb, ainult igakord meie ei tea ega aima, et ta on meile nii lähedal.
Vanahärra Bõstrõi, keda Indrek kohtas siinsamas koosolekul, oli nähtavasti teisel arvamusel. See tuli ehk sellest, et rõõmutsev hulk oli surunud ta kaugele saalinurka, kus ta oma lühisuse tõttu poleks midagi näinud, vaevalt kuulnudki, kui ta poleks tõusnud jaluli toolile, selle kaitseks pannes oma kulunud mapi, mis, nagu ikka, raamatuid pungil täis, nii et ta tõepoolest seisis mitte toolil, vaid oma majanduseteadusel ja unenäoseletajal või mõnel muul lahutamatul kaaslasel. Et ka Indrek oli hoidunud saalis tahapoole, sest tema ei arvanud endal olevat niipalju õigust rõõmuks kui näiteks Käbal, Lo-
