„Hea küll! Sa ütled, uues ilmakorras ei ole lõbutüdrukuid ja lõbumaju tarvis…“
„Mitte, et pole tarvis,“ arvas Indrek kohaseks seletada, „vaid nad kaovad uues ilmakorras iseenesest.“
„Olgu pealegi, et kaovad iseenesest,“ oli Otstaavel nõus, „aga milleks neid maju siis lõhkuda ja tüdrukuid peksa, kui nad kaovad iseenesestki? Las nad kaovad.“
„Tahetakse, et nad kaoksid rutem,“ vastas Indrek.
„Aga kuis nad siis kaovad, kui pole veel uut ilmakorda?“
„See tuleb,“ kinnitas Indrek.
„Noh, las siis need majad ja tüdrukud elavad rahulikult edasi, kuni see kõik on tulnud,“ vastas Otstaavel, „aga muidu paistab, nagu oleksid need viletsad tüdrukud siin kõige kangemad vana korra kaitsjad. Politseid ja sandarme ning nende maju ei puudu keegi, aga lõbutüdrukuile joostakse tormi. Monopolid, see on ehk teine asi, sest siin on tegemist kroonuvarandusega — kasjonnoje dobroo. Aga isegi need, jumala eest, jei Bohu, ei mina nende lõhkumisest aru saa. Tähendab uues ilmakorras kaovad ka monopolid?“
Indreku arvates pidid kaduma ka monopolid, nii et neid, nagu lõbumajugi, polnud vaja alles hoida. Pole muud kui puruks, kõige parem tuli otsa, nii et neist ei jääks mälestustki. Seda kõike ei tahtnud Otstaavel kuidagi uskuda, millest tekkisid pikad ja laiad arutused, küsimused ja seletused. Pealegi mõistis Otstaavel kõiges selles midagi, mis sihitud politsei vastu. Indrek ei saanud jälle sellest kuidagi aru
„See on nii lihtne,“ seletas Otstaavel, „sest kui kaob viin ja lõbumajad, milleks siis veel politsei? Usud sina, et mehed hakkavad ilma naisteta ja viinata midagi politseivastast tegema? Isegi vargile ei lähe nad siis enam, jumala eest! Nii et monopolide ja lõbumajade lõhkumine, see on hoop näkku politseile, see on temalt leivakannika kiskumine. Sellelt seisukohalt vaadates on revolutsionääride tegevus arusaadav. Ühes lõbumajade ja monopolidega kaob ka politsei. Millest oleks sinul kõige rohkem kahju?“ küsis Otstaavel Indrekult.
