jumalamuidu väljajagatud toiduainete näol. Nii peab see olema paratamatult, sest muidu ei või olla mingit vabadusvõitlust. Aga vabadusvõitluse poolt on poodnik isegi, sest tema arvab alati, et mida inimene õieti tahab, seda tema ka lõpuks saab, ja kuna meie alati oleme tahtnud mõisnikkude alt vabaks saada, siis saame ka. Ja poodnik on kaljukindel oma arvamises, et mässaku inimesed ja töölised niipalju kui tahavad või kakelgu kasakatega niipalju kui süda kutsub, see kõik on naljaasi, see kõik on ainult silmapete iseenestele ja teistele. Sest mis on meil pistmist kasakatega? Mis on meil pistmist vabrikantidega? Mis on meil pistmist üldse teistega kui mõisnikkudega? See on meie kasakas, see on meie vabrikant, see on meie sandarm ja tsaar. Niisugune oli poodniku kaljukindel veendumus ja seda ta ei tundnud mitte ainult oma südames, vaid peaaegu ka kõhus, mida lendleht oli nimetanud rasvamaoks. Sellepärast ütles poodnik alati, kui keegi seda kuulda tahtis, et mängigu töölised oma streikidega niipalju kui mängivad, aga kui asi tõesti kord peaks löömaks minema, siis ainult mõisnikkudega. Nõnda ei olnud poodnik Käba vabriku mässudest kuigi suures arvamises, iseasi kui Käbal oleks olnud kokkupõrkeid juba mõisnikkudega. Seda teadis ka Käba ise ja sellepärast ei hakanud ta kaupmehele oma arvamisest tööjaotuse suhtes tema ja poodniku vahel midagi seletama, vaid kinnitas ainult:
„Ei, täna tegime juba tööd ja homme teeme ka, nii et polutska…“
„Noh, siis mina ka ei treigi,“ ütles poodnik vahele. „On sinul polutska, siis on ka minul, tean, oled korralik mees.“
„Ei noh, ega ma teise oma ei taha, seda mitte,“ kinnitas Käba. „Aga meil ju, tead, hakkasid mehi välja vihtuma. Kel natuke tolku peas ja sellest töö juures pisut teistele annab, pole muud kui rassott kätte ja väravast välja — mine oma tolguga, kus tahad, meil pole sinu tolku vaja. Nuhid, tähendab, spiki kuradid ninasse pistnud. Noh, siis tegimegi treigi lahti ja panime vabrikuvärava kinni, et viimast tolku välja ei aetaks.“
