Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/104

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ole üldse niisikest! Mõistate? Ja kujutlege nüüd, et täna-homme hakatakse üle võtma, kõige pealt muidugi lõbumajad, siis monopolid, tubakakauplused, riideärid ja nõnda edasi, kuni kõik võetud. Noh, ja mina? Mis pean siis mina tegema? Sest kindel on, mina ei tule kellelgi meelde. Hea küll, kleebin uulitsanurgale suurte tähtedega kuulutuse, et seal ja seal kirjastus ühes raamatulaoga üle võtmata. Aga kindel on, et ka see ei huvita kedagi, nii et mina istun ainuüksi oma raamatuvirna otsas ja jään kommuunast välja. Jään tingimata välja. Ühesõnaga — olen ideaalse ilmakorra jätis. Kuid pange tähele, see pole kõik. Ütleme, et sünniks ime: mind võetakse üle, minu raamatud jagatakse kommuuna liikmete vahel. Noh, ja siis? Arvate teie, et keegi hakkaks minu raamatuid lugema? Mitte miski hinna eest. Sest milleks lugeda veel raamatut, kui kõik juba üle võetud ja ideaalne kord maksmas? Milleks? küsin ma. Muidugi, raamatute lugemise võiks sunduslikuks teha, nagu saunas käimise, aga see ei päästaks mind, sest öelge ometi, milleks peaksin ma veel kirjastama, kui elame niikuinii juba ideaalses ilmakorras? Kelle vastu ma veel agiteerin, kelle vastu ässitan? Ei, teate, niipea kui ülevõtmine on lõpetatud ja kommuuna valmis, siis olen mina oma raamatutega kõige tarbetum loom maailmas. Mind pole siis enam mulle endalegi vaja. Nii et sellest te võite nüüd näha, kuidas ka kõige ideaalsemas ilmakorras isegi kõige korralikum inimene võib muutuda vanaks koluks.“

„Tähendab, ideaalses ilmakorras võiks inimene veel ainult iseenda lõbuks kirjutada,“ arvas Indrek.

„Kuidas saab inimene iseenda lõbuks kirjutada, kui tal pole enam põhjust teistele väänata?“ küsis Viljasoo. Aga Indrek ei teadnud, kuidas seda saab, ja sellepärast vastas Viljasoo ise, öeldes: „Kui kõik on ideaalne, siis kaob lõbu kirjutamiseks. Mõnikord arvan isegi, et ehk ei taha siis enam hästi eladagi. Ainult see lohutab mind pisut, et oleks kena vaadata, mis teeb siis tsensor ja mis teevad teised temaga. Ainult tema pärast võiksin ma veel edasi kirjastada ja aina niisikesi asju, mida tema on pidanud kogu eluaeg kustutama. Ja

104