8) Op. E. S. V. Stein tähendab Viktor Steini korjatud lauluzid, mis Õpetatud Eesti Seltsi raamatukogus käzikirjas leida on. Minu Vanavara kogus on neist lauludest ärakiri olemas.
9) S. K. S. Weske-Stein tähendab ka lauluzid, mis Viktor Stein on kogunud. Nende laulude käzikirja oli pärast Dr. M. Weske omale saanud. Dr. Weske käzikirjalize päranduze ostis „Soome Kirjanduze Selts“ (Suomalainen Kirjallisuuden Seura) Helsingis enezele ära ja selle Seltsi kirjavaras on nüüd ka need V. Steini laulud olemas. Laulud on ses kogus oma lagupärazes üleskirjutuzes. Pärast on V. Stein mitu laulu ümber kirjutanud, aga selle jures sõnu ja salmizid enam ehk vähem muutnud. Need ümberkirjutuszed on Õpetatud Eesti Seltsi käzikirjade hulgas leida. Vaata siinsamas eeskõnes pkt. 8. Kus iganes sünnis näitas olevat, olen ma mõlemad, alguskirja (A.) ja ümberkirjutuze (B.), siin raamatus ära trükkinud.
Ülemal äraseletatud juhatuse all, enamisti kolmandamas tõizendite päälkirja reas, leiab lugija selle inimeze nime, kes laulu üles on kirjutanud, ja aasta, mil see üleskirjutamine on sündinud. Oli ettelaulja nimi ka teada, siis on see üleskirjutaja nime kõrva pandud. Selle juures tähendab e. a. „enne aastat“, E. ü. on = „ette ütelnud“. Mõnikord seizab rea otsas veel pookstav K., mis sõna „katkend“ tähendab ja nii palju veab, et eesolev tõizend mitte täieline laul ei ole, vaid ainult tükikene, katkenud ozakene laulust; enam ei teadnud laulik laulust ütelda. Päälkirjade ezimezes reas paremat kätt leiab lugija mõned lühendused, mis tõizendite kirjaviizi määravad; t on = „teaduslik“ ehk „teaduslikult“ ja tahab ütelda, et see tõizend teaduslikul kirjaviizil ära on trükitud; t. ü. tähendab „teaduslikult ümber kirjutatud“, üleskirjutaja oma kirjaviiz ei kõlvanud trükki, väljaandja pidi siin kirjutuze mundri muutma; o. m. on = „oma muutmata“, üleskirjutaja kirjaviiz jäi muutmata sizma; o. p. tähendab „oma parandatud“, s. o. üleskirjutaja kirjaviiz on alale hoitud, aga mõnes vigalizes kohas tema eneze kirjaviizi kombe järele parandatud.
Kirjaviiz ehk õigestkirjutamise kombe lauludes on mitmesugune, sest et laulud mitmel ajal ja mitme inimeze üleskirjutatud on. Trükki pannes oli väljaandjale see põhjusseadus juhiks: laulu üleskirjutaja oma algupärast kirjutamize viizi niipalju alale hoida, kui see azjale, s. o. laulu keelele ja sizule, kahju tegemata sündida võis. Nii on siis üleskirjutajatel igaühel oma kirjaviiz, mis aga kõik uue kirjaviizi põhja pääl seizavad, ainult mõnes kõrvalizes punktis ehk izeäralduzes lahku lähevad. Oli käzikiri mõnikord oma eneze kirjaviizi vasta eksinud, siis parandas väljaandja see eksituze üleskirjutaja eneze kirjaviizi järele
