— 95 —
palwe sees keesiwad, ja ta kõrwa tõusis tulise hingeõhu seest sosin: „Jäta järele, Taawet, — jäta minu hinge pärast järele!“
Ühtlasi oli rahwa seast nurisewat üminat kuulda, mis küll ainult sellepärast hurjutawateks sõnadeks ei paisunud, et riiwatu inimene, kes prohwediga julges waidlema minna, majaperemehe ja Maltsweti sõbra lähem sugulane oli.
Taawet astus tagasi ja waikis — mitte selle ähwardawa sumina sunnil, mitte nende naelutawate pilkude pärast, mis teda usklikkude hulgast tabasiwad — ei, sellele üleannetumale inimesele tegi alati nalja, niisuguseid enese wastu wihale äritada — ta waikis selle soowil, kes teda oma „hinge pärast“ palunud waikida, ehk ta küll palwe põhjendust ei mõistnud.
Maltsweti otsaesist tumestas kerge pilw, mis aga ruttu kadus, kui ta rahwa meeletuju kohta täielisele selgusele jõudnud. Seal polnud nähtawalt ühtegi, kes selle ilmaliku inimese uskmatuseni ulatawat kahtlemist oleks tahtnud toetada.
„Meie wõime siis, kallid sõbrad, nüid edasi minna ja järele waadata, mis pühakiri sealiha söömise kohta ütleb,“ wõttis Juhan Leinberg waba ja rahulise healega, nagu poleks midagi sündinud, jälle sõna. „Enne lubage mulle paar sõna seletuseks, mis mulle praegu meelde tuliwad. Teie ärge arwake mitte, et mina see olen, kes teile uusi seadusi peale tahab panna, kes teile midagi käsib ja keelab. Mina ei ole mitte teie seadusetegija, mitte teie käskija ja keelaja. Mina ei ole muud midagi, kui teenäitaja, seaduste ülesotsija ja nende meeletuletaja. Seadused ise on kõik juba ammugi antud ja kirja pandud, ja nende andja on Looja ise, ja nende ülespanijad tema endised wäljawalitud sulased. Kes teist ei taha, see ärgu kuulaku minu sõnu, see elagu endist elu edasi, see ehtigu oma patust ihu igapäew kas wõi kulla ja purpuriga ja söögu loomade hingesi ja roojast liha nii palju kui süda soowib! Aga katsugu ta siis ka Jumalaga ja tema püha wihaga toime saada! Minu kohus on täidetud, kui ma teile ütlen: See ja see on kirja järele patt, seda ja seda on seadus ära keelanud, — ja Jumal ei
