— 94 —
kõrtsi-waidlusest midagi ei teadnud, waikis uudishimulise põnewuse pärast, et kas ja mis suur palwemees niisugusele ütleb; ning Lõhmuse omakstel sulgus kartus, et wiinastanud lõuamees Jumala saadikuga sõnelema läheb ja neile häbi teeb, suu kinni.
Maltswet ei tundnud meest, kes nii ilmaliku näo ja suuga tema ees seisis. Ta märkas tema olekust ja kõnetoonist ainult, et tal inimesega on tegemist, kes waimulikust meelest ja usulikust ärdusest eemal seisab, ja eemal ka aukartusest waimulikkude tegelaste wastu. Ta mõetis teda kärme pilguga ning wastas rahuliselt, aga kaunis terawalt:
„Miks peawad need inimesed mujale minema tõtt otsima? Kes kirja järele õpetab, õpetab nõnda, nagu mina praegu õpetasin. Ja kes mitte nõnda ei õpeta, nagu mina, see ei õpeta mitte kirja järele. Kirja sõna on selge.“
„Aga kirikherra ja Saksa isand ja Aniste papa ütlewad koa, et nad kirja järele õpetawad, ja nad ei õpeta mitte, et werd ei wõi süia…“
„Siis õpetawad nad wõeriti.“
„Aga nad ütlewad, et sina wõeriti õpetad!“
„Näidaku mulle seda kirjast!“
„Küll nad näitawad, kui küsima lähed! Kes on kuuld, et kirjatundjad kirjast ei wõi näidata, et nad kirja järele õpetawad!“
„Jah, nad wõiwad mõnda kirja-sõna kawalusega walesti seletada — seda nad wõiwad, need wariserid, need hundid lambanaha sees!“
„Aga nad ütlewad, et sina kirja walesti seletad!“
„Ütelgu! Kes laimaja suu kinni paneb! Aga mina ütlen teile: Kel kõrwad on, see kuuleb, mis Waim kogudusele ütleb, ja kel silmad on, see näeb, mis kirja põlewa tähtedega ülesse on pandud! Jumal ei lase ennast pilgata: tõde tõuseb, wale wajub!“
Lõhmusel kerkis jälle wastus keele peale, aga sel silmapilgul asusiwad kuumad sõrmed tugewa pitsitusega ta käeramme ümbert kinni ja kiskusiwad ta tagasi; ja kui ta ümber waatas, puutus ta pilk kahe sinise tähega kokku, mis palawa
