— 93 —
„Kõik seda tahtsin ma teile järgmisel lugemisel — pikemalt ära seletada“, lisas Maltswet juurde, „ja selle nõu tahan ka täide saata, aga mul on hea meel, et teie juba täna Jumala seaduse-raamatust selle õpetuse teada saite, mis teile nii uus ja wõeras näitas olema. Ma rõemustan, et teie näha wõisite, et ma teile midagi oma peast ei õpeta, et ma teile käskusi ei anna, mis pühakirja põhja peal ei seisa, waid et Kõigewägewam ise teile minu suu läbi meelde tuletab, mis teiste tema sõna kuulutajate süi läbi hooletusesse ja unustusesse on jäänud… Kas usute nüid, armsad sõbrad, et iga looma were söömine, ükskõik missugusel kombel, raske patt on, mida Jumal keelab?“
Ta waatas rahwa seas ringi. Ta otsis kedagi, kes wastu räägiks, kes kahtleks. Ja waata, seal ei julenud üksgi enam suud lahti teha! Ning see waikimine tunnistas, et suur piiblitundja jälle wõitjaks saanud, ka ilma pika sütitawa jutluseta.
Aga weel keegi waatas wõidurõemsalt rahwa seas ringi.
See oli see pesemata suuga patune, keda Jumala lapsed sellepärast walelikuks sõimanud, et ta seda tõendanud, mida nende prohwet nüid kinnitas. Ja see mees tahtis oma wõidust magu suhu saada, tahtis wihase sõimu eest, mis talle pähe puistatud, tasu nõuda.
Lõhmuse Taawet pööras korraga äia, ämma ja oma waga naise ehmatuseks rahwa poole ja ütles julge, kahjurõemsa hirwitamisega:
„Noh, wennad ja õed Issandas, kellel on nüid õigus? Kugli kõrtsis tahtsite mind kahe tunni eest ära süia, kui ütlesin, et Maltsweti papa weriworsti- ja käkki-söömise ära keelab, ja et ta seda pühakirja põhjal keelab, — noh, nüid kuulsite ise!… Minge aga nüid ruttu kirikupapi ja Aniste papa juure küsima, misukeste pühakirja-salmide järele need were-söömist lubawad. Küll nad teile Piiblist koa midagi ette loewad…“
Tuttawa ilmalapse ja patuorja ootamata wäljaastumine sünnitas silmapilguks kentsaka waikuse.
Sel tusasel salgal, kes põlatud usupilkajale õiguse pidi jätma, ei olnud talle midagi wastata; suurem hulk, kes
