Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/77

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 76 —

ka neid palju, kes Maltsweti mõjul enam piipu ei tõmmanud ja wiina ei maitsenud.

Muidugi wõis Maltswet arwata, et tema lahk-õpetused, mida ta mujal ilmutanud, Kugli rahwale kuulu järele juba tuttawad on. Siisgi ei wõtnud ta neist esimesel lugemisel muud midagi kõnesse, kui ehtimise-asja, ja sellegi kaunis ettewaatlikul, pühakirja sõnaga kaetud kujul. Temal oli wiisiks, pärast palwetundi neid, kellel temalt midagi küsida, seletust pärida oli, jutule wõtta, et sel kombel üksikute isikute wõi wäikeste ringikeste seas missionitööd wagusamalt algada ja pärast suure kogu ees seda julgema mõjuga edasi teha. Nähtawalt hoidis ta seda ka siin silmas.

Maltswet pidas pühakirja lausetest kokku põimitud äratuse- ja manitsuse-kõne, nagu teised palwemehed seda ka tegiwad, nagu rahwas kirikuõpetajate suust iga pühapäew kuulis. Ja siisgi oli sel kõnel midagi, mis teiste omadel nii sagedasti puudus, mis seda teiste omadest eraldas, nagu kõrgemasse liiki tõstis: kõne oli aate poolest selge, läbipaistew, ühine; mõtted temas oliwad nagu helmed ühisesse paela lükitud. Ta oli puhas neist igawatest, mõtteta kordamistest, neist harunemata wassingutest, mille sisse ettelugejad palwemajas endid mässisiwad, nagu kanad takkude sees päterdades, ja tal polnud ka seda äraloetud, mahahaspeldatud kõne ärilik-kainet, õõnest, masinlikku kõla, nagu paljude, rahwa keele ja mõttewiisiga heitlewate pastorite jutlustel. Maltswet teadis, mis ta ütelda tahtis, ja ta ütles seda nõnda, et ka kuulajad sedamaid teadsiwad, mis ta ütelda tahtnud — weel enam, Maltswet ütles seda sõnadega, mis meelde jäiwad, mis kuulaja silma ette piltisid, kujusid, elawaid näitusi tõiwad. Maltswet oli luuletaja.

„Teie, kes te siia Issanda nimel kokku olete tulnud“ — ütles ta oma kõne lõpul, ja see oli ühtlasi tema tänase jutluse kordaw kokkuwõte — „teie kõik soowite ja palute, et Jumal teid ihulikus elus aitaks ja pärast oma riiki wastu wõtaks, et ta teid siinse ilma hädadest peastaks, neid wähendaks ja kergendaks, ja siis, kui ta teid maapealsest hädaorust ära on kutsunud, teile igawese õndsuse wärawad lahti teeks ja teid