— 735 —
kõrwes“, mööda. Esite elas ta Halliruuna talus, siis lühikeste järkude kaupa Hundikõrtsi, Kongi ja Pärtli kõrweperedes. Tema siinsest elust teab keegi kohaline elanik[1], kes tol ajal laps oli, oma isa ja teiste wanemate inimeste jutu järele, kes Maltswetiga läbi käisiwad, mõnegi lookese westa, mis täiendawate joontena selle algupäralise isiku iseloomu kujutusele juurde olgu lisatud.
Ants Freymann oli Äpliku-Mäepere poole kohta ära ostnud. Hoonete ehitamiseks nappis tal raha ära. Kahtekümmendwiit rubla oleks kibedasti waja olnud. Aga et üleaedsed kõik ise koha-ostjad oliwad, siis polnud laenu kusgilt saada. Wiimaks juhatati Antsu Hundikõrtsi wabadiku Maltsweti juurde. Sellel pidada raha olema — ehk laenab. Ants läheb, ehk küll Maltswet temale ja tema Maltswetile wõhiwõeras. Ja ennäe! Ilma pikema jututa laenab Maltswet Antsule 25 rubla — palja sõna peale, ei käemeest, ei wõlatähte!
Sest saadik saiwad mõlemad mehed headeks tuttawateks, kes hiljem üksteisega sagedasti ilmalikkude ja waimulikkude asjade üle arwamisi käisiwad wahetamas.
Maltsweti elurõem tuli wahel nii tüsedal ja looduswärskel kujul nähtawale, et ta niihästi waimuliku mehe kui ka wana inimese tawalise tõsiduse silmapilguks kõrwale heitis; säärasel puhul ei lukutanud ta oma suud tugewama ja nilbemagi naljakese eest.
Ühel suwisel laupäewa-õhtul oli wa’ hallpea Nõmme peres teistega ühes wihtlemas käinud. Pärast sauna kogusiwad mehed — neid oli ka naabrusest — talu kambrisse, kus Nõmme Priidik neil hakkas juukseid lõikama ja habet ajama. Ka Maltswet istus, walge särk seljas, walged püksid jalas, kambris ja ootas järge. Pärast juukselõikamist silmitseb wanamees ennast peeglist, paitab juukseid, silitab oma suurt,
- ↑ J. Freymann oma käsikirjas „Prohwet Maltsweti kolm wiimast eluaastat.“
