— 718 —
mata oli juba esimese aastakümne jooksul edu ja kosumist märgata, ja mitte üksnes kroonumaa peal olewates asundustes, waid ka mõisnikkude rendi- ja kümnese-külades. Appi tuli palehigis rübelewatele asunikkudele tolleaegne sündsam kliima, mis weel nii põudne ei olnud kui praegu. Kõrge rohi, mis lagendiku suuremat osa kattis, hoidis weel niiskust alal, wihma tuli sagedamini ja lund rohkem, mis pika rohumetsa sisse kauemini peatama jäi, kuna nüid tuuled lume madalalt ärapügatud wiljawäljadelt merde puhuwad wõi orgudesse koguwad, kust ta sulaga jõgesid ja ojasid mööda weena ruttu ja kasusaatmata merde woolab.
Tähelepanemisewäärt kosumise-märk mõisnikkude maade peal elawate eestlaste kohta oli, et paar wäikemat seltskonda 1870. aastal juba kaks mõisat rendi peale wõisiwad wõtta. Mõisad oliwad ligistikku, 18 kuni 20 wersta Simferopolist hommiku pool, Aasowi mere poole wiiwa suure tee ääres. Wäikema mõisa — 700 dessatini suur, ilusa wiljapuu-aiaga ja wäikese wesiweskiga — rentisiwad seitse Putke küla perekonda 700-rublase aastarendi eest ära, teise suurema aga, millel 1700 dessatini krunti, ka wesiweski ning kõrts oli, kuusteistkümmend perekonda Aktatschist ja mujalt 1000 rbl. eest.
Wiimane mõis nimega, Kodõkoi, oligi juba ühe Armenia kaupmehe käes rendi peal, kes tema eest ise ainult 500 rbl. maksis; nõnda lõi see mees enesele, mõisa edasi rentides, eestlastelt terwelt 500 rbl. aastas tasu wälja. Aga weel enam. Eestlased, kellel julgus ja selle kõrwal ka kõwem rahaline jõud puudus, jätsiwad mõisa hooned, weski ja kõrtsi ning 100 dessatini maad armenlasele, sest et neil muidu 400 rbl. renti rohkem oleks maksta olnud! Ja sealjuures tõi kõrts üksi 150 rbl. renti sisse! Nõnda kerkis waheltrentija kasu kõige wähemast 900 rbl. peale, mis summa eest ta terwe mõisa eestlaste kätte oleks andnud.
Et wiimastest ainult kolmel peremehel küllalt jõudu oli, saja-tiinulist maatükki harimisele wõtta, siis kutsusiwad teised 13 perekonda, kellele see liiaks läks, omale igaüks ühe abirentniku lisaks.
