— 715 —
mõjus. Naise wastuseismisest hoolimata, kolis ta peksurikkale wägiwallamaale, mille mälestusi ta oma ihu peal kandis, jälle tagasi, kus ta hiljem Ambla kihelkonnas elas ja „Pranku wanamehe“ nime all laiemalt tuttaw oli.
Aga ka tähtsam ja rikkam isik Krimmi läinud Maltsweti usuliste seast, mees, kes siin külale nime andis — tuttaw Lõpeweski Aabram — ei suutnud uue kodumaa pinna külge kinni kaswada.
Temal oli teistest Krimmi suguwendadest enam kui kümme korda rohkem kapitali, aga ta ei raatsinud, ärilisi kahjusid kartes, sellega midagi peale hatata. Aralt hoidis ta raha ilma intressita ja ilma seda ka muul wiisil kasu peale panemata, kodus, ning lastis kõik wõimalused, wõileiwa eest maad osta wõi rentida, enesest tarwitamata mööda minna. Näituseks pakuti Kara-Kijati mõisa, millel 2200 dessatini maad, suur wiljapuu aed, kolme paari kiwidega wesiweski ja küla 25 kümnikuga oli, tol ajal rendi peale. Ja missuguse hinna eest? Ainult 900 rbl. eest aastas, 5 kuni 6 aasta peale! Aabramil oleks nalja-asi olnud mõisa ära rentida. Aga ettewõte käis Eesti külataadil, kelle pilt kodumaa talukoha piiridest üle ei ulatanud, uimastawalt üle silmaringi. Ta pigistas rahakoti tugewasti küinte wahele ja jäi käpuga katsutawast kasust ilma. Paar aastat hiljem rentis üks wenelane mõisa ära, mille eest ta rahuga nüid juba 1400 rbl. renti maksis. Kaheksa aastaga pani see mees tuhandeid kokku ja sai rikkaks.
Nort ei saanud oma wäikesest, 10 dessatini suurusest päriskohast niigi palju, kui tema ja ta suure perekonna ülespidamiseks tarwis läks. Ehk küll tööjõuliste laste poolest— kolm poega ja tütar — rikas, haris ta siisgi ainult wähe põldu, ning pidi sel kombel oma seisukapitalist iga aasta majapidamisele juurde lisama — kahju, mida ta hobuseparistamisega poolegi tasa ei jõudnud teha.
Weel üks asi tegi Aabramile ta elukoha wastikuks. See oli külmtõbi, mis selles jõemadalikus walitses ning teda, ta perekonda ja kõiki muid Aktatschi küla elanikka kuude, isegi aastate kaupa waewas. Nii terwe ja kosutaw, kui
