— 714 —
sedamaid endise leiwaisa juurde, kelle lahke wastuwõtmise üle ta julge wõis olla, ning rõemustas teda tumedate lookestega Krimmi koledusest ja wäljarändajate hädast.
Ei, need oliwad lõbusad sõnumid sakstele! Herra von Grünewald teatas neid ringkirjaliselt wiibimata oma naabritele, need jälle omadele, kuni terwe maakond teadis, et Krimmi rännanud talupojad uue asumaaga sugugi rahul ei olewat, nii et nad warsti robinal tagasi tulla! Mõisate sundijad aga kandsiwad selle eest hoolt, et rõemusõnumid ka külasse ulatasiwad ja seal tarwilist õudu sünnitasiwad.
Et saksad krimmlaste tagasituleku sisse uskusiwad, näitab wäike looke, mis Seidla baroni ja tema rentniku Mart Jalaka wahel peale kutsari-Kaarli kojujõudmist sündis. Jalakas, kellel nõu olnud, 1863. aastal ka Krimmi rännata, oli eelaasta Jaagupi-päewal mõisas oma kohta üles käinud ütlemas. Baron keelanud ja hoiatanud teda elawalt. Lubanud wiiwaks Mardi renti ligi poole wõrt alandada, kui ta aga paigale jääks ja teistele halba eesmärki ei annaks… Kui nüid Sollenbach Krimmist halwad sõnumid kaasa tõi, jättis Jalakas wäljarändamise-mõtte katki ning läks mõisa oma kohta baroni poolt tõotatud odawama rendiga endale tagasi kauplema. Aga wõta näpust — baron Vietinghoffil oliwad nüid koguni teised jutud ja tingimised! Ta tähendas Mardile külmalt ja kuiwalt, et rahwas Krimmist tagasi tulla, mispärast ta kohtadele hea osa renti — juurde lisada!…
Nende perekondade seas, kes järgmistel aastatel, peale kutsari-Kaarli, kodumaale tagasi rändasiwad, oliwad mõned lugupeetud isikud, mis koduse rahwa kohta Eestis mõjuta ei wõinud jääda — kõige pealt Maltswet ise. Temaga ühel aastal lahkus Wisusti Juhan, liianimega Pelikan — seesama Wäinjärwe walla peremees, kes Albu mõisa tallis, pärast teiste maltswettide nuhtlemist, mõisa peksumeistri käest nii rängasti witsutada sai, et ta hulk aega haigewoodis haawu põdes. Ka see haiglase olekuga erutatud hädaldaja ei saanud Krimmis kuidagi hakkama. Ka kaotas ta siin surma läbi oma üheksa-aastase tütre, mis wäga rõhuwalt ta peale
