— 707 —
usk wälja kaswama, usk, mida keegi kirikuõpetaja mõni aastakümme hiljem, oma seisukohalt hukka mõistes, nisuusuks olla nimetanud…
Kui needsamad inimesed kodumaal abita ja trööstita majanduslisel seisukorral oliwad, siis heitsiwad nad lahkusule, mis neile kangema palweorjuse ja mõnede wäliste kombete hinna eest Jumala awitawa sõpruse osaks pidi muretsema, õhinaga kaenlasse. Nüid aga, kus nad ilma misgisuguse jumaliku ime abita, mille sisse nad uskunud, päris oma jalge peal, ja mööda harilisi, inimeste tehtud maanteesid, suurte wiletsuste järgi, teise üsna kainesse ja loomulikusse maakohta jõudnud, kus heal aastal ainult parem wili kaswas, kui endises kodus, ja kus maad rohkem ning maksusid wähem oli — nüid ei olnud sel palawal palwe-usul, sel meeleheitlisel imede-lootmisel nende ajudes enam maad. Wõib olla, et lugu pisut teisiti oleks olnud, kui nad Krimmis kohe külla otsa oleksiwad sattunud — ilma suurema töö ja waewata. Wõib olla, et nad seda siis Jumala iseäraliseks ja otsekoheseks armuanniks oma ärawalitud lastele oleksiwad pidanud. Aga neid ootas Krimmis niisama raske, kui kaine töö. Nad pidiwad esimesel ajal ka siin mitmesuguste puudustega wõitlema, millest neil ainult aegamööda wõimalik oli peaseda ja kosumisele jõuda. See mõjus kainendawalt, wõerutawalt, uinutawalt nende usulise meele kohta, just nii nagu silma paistma hakkaw lootus, usina töö läbi haljale oksale tõusta, tagaerutawalt, sundiwalt nende aineliste instinktide kohta mõjus. Palwewaimu asemel puges nüid äriwaim seniste maltswetlaste sisse. Ja see kaswas sel määral, kuda nende ainelised lootused täide hakkasiwad minema.
Sellest äriwaimust ei jäänud Maltsweti koguduse senised juhtiwadgi waimud puutumata, nende seas prohwet ise.
Aabram Nort, Maltsweti tähtsam ja agaram jünger Kolga rannas, oli kodumaal, uut usku wastu wõttes, hobusewahetamise maha jätnud, sest et see jõle pidi olema Issanda ees. Aga seesama Abram Nort hakkas Krimmis warsti jälle hobuseid wahetama! Nüid ei olnud see enam patt…
