— 686 —
„Ei!“ naeris Anu.
„Aga ma wõin wanduda —“
„Ää wannu ühtigi! Ootame parem ära, milla ingel minu juure koa tuleb. Ega Jumal siis mulle nii tähtsat käsku teada andmata jäta!“
Selle wastu ei olnud nüid Madisel tõepoolest midagi öelda. Wähemast ei tulnud talle midagi mõistlikku meelde. Ta istus weel weidikene paigal… Anu tundis ta kätt waiba serwa külles näppiwat… Siis tõusis mees sügawa ohkamisega üles ja läks oma tuppa…
Madis awaldas järgmistel päewadel tõesti haiglast olekut. Ta oli näost kolletu, käis longus peaga, rääkis wähe ja maha wahtides, paastus nagu wenelane, luges kinnise ukse taga palju pühakirja ja magas öösetel rahutult.
Anul oli teisest päris hale meel.
Niikaua kui uus öösine sündmus ta meelt muutis.
Ingel Gabrieli asemel ilmus Madis ise weel kord uskmatale Anule.
Aga seekord ei olnud tal enam midagi jumalikku, waid midagi wäga ilmalikku ja lihalikku ilmutada.
Madis tuli ja heitis Anu kõrwale sängi. Ta asus oma tugewate käewartega ehmatanud naise ümbert kinni ja surus ta sooja, pehme keha wägiwaldselt enese wastu. Ise aga hakkas paluma — tungiwalt, palawalt, kirgliste krampide käes wabisedes…
Ainult üks öö!
Ainult üks tund… Üksainus kordgi!
Kas tal siis südant ei olewat!
Kas ta ei olewat märganud, kui kaua ta tema hinges juba elada ja walitseda! Kas ta ei olla tähele pannud, kui raskesti ta palju aastaid juba kannatanud! Kas ta ei aimata, missuguse parandamata haawa waene mees rinda saanud, temast omal ajal ilma jäädes! Kas ta kõige selle eest temale pisutgi tasu ei mõistwat! Miks piinata ta inimest, kes ainult tema pärast elada, nii armuheitmatalt!…
