— 683 —
Küll ei olnud ta kukkumise läbi elukardetawalt wiga saanud — ta sisemised organid leiti terwed olewat, nii et murtud käeluu õnnetuse ainus pahem tagajärg oli — aga soetõbi ise pures waest naist edasi, kord weidi paremat pööret ilmutades, siis aga jälle uuesti hoogu wõttes.
Anu, kes Madise kurbtuse muidugi Maie raske haiguse arwesse oli sunnitud kirjutama, pani liigutatud südamega imeks, kui wäga tema senise usuwenna süda selle pimeda naise külge oli kaswanud. Ta poleks seda warem hästi uskunud. Nad oliwad küll wäga wagusi, wäga wiisipäraliselt, täiesti kristlikku „kohust ja korda“ mööda üksteise kõrwal elanud, aga ka ilma nähtawa soojatundelise sõpruseta ja silmapaistwa õrnuseta. Nõnda wõib inimene, teiste üle otsustades, wahel eksida!
Anu süda woolas kahetsewal kaastundmusel üle, kui ta Madist nõnda oma kurbtuse-koorma all nägi kannatawat. Ta tõttas teda trööstima, julgustama, püidis tema meelt lahke jutuajamisegaa lahutada, ta mõtteid ühel ja teisel wiisil mujale juhtida. Õelikult pani ta käe talle õla peale ja hüidis teda wahwale lootmisele üles.
Tema püietel näis aegamööda ja ajuti tagajärge olewat. Madis hakkas talle terasemalt ja lootuslisemalt silma waatama, ta näos lõi helkjam paiste elama, ja kord wõttis ta Anu õeliku käe, mis jälle tema õla peale heitnud, ja suudles seda liigutatult, palawalt… Ta lükkas Anu käise tagasi, ja suudles ka tema walget, ümargust käewart.
Ühtlasi leidis ta asja, sel puhul Anu arwamist Maie ja tema wahekorra kohta pisut õiendada. Ta andis pikema, Anule paiguti liig sügawa seletuse, mille lühike sisu oli, et see ainult elaw, sügaw kristlik ligimese-armastus olewat, mida ta süda waese pimeda kannataja wastu tema raske haiguse pärast tundwat, mitte aga mehe armastus naise wastu. Nagu Jumal temale ammugi märku andnud, olewat ta selle inimese naiseks-kosimisega eksinud, sest et ta taewa-isalt küllalt hoolsasti nõu ei olla küsinud. Nende paari-minek ei olewat mitte taewas ettekawatsetud olnud. Seda olla Issand temale mitu korda ilmutanud, ühtlasi
