42.
Terwis.
Aga Madise ja mõlemate juurde tõtanud tatarlaste silmad otsisiwad õnnetuma walgendawat keha asjata Salgiri sopa-karwa woode seest. Kõik kolm jooksiwad piki kallast alla jõge, arwates, et wee walus wool ta kukkumise-paigast kiiresti edasi kandis. Kuid mühisewad lained ei tõstnud teda kusgilt silmapilguksgi nähtawale.
Nad oliwad tuhinaga temast mööda jooksnud.
Ta polnudgi wette kukkunud.
Nad leidsiwad ta, tagasi pöörates, kõrge ja järsu, aga alt astmelise kaldarünka madalamalt serwalt, mis weel kitsa siiluna weest wäljas oli. Ta lames seal werise suuga elutalt kiwide peal maas, ainult jalad põlwest saadik wee sees.
Lõhmuse perenaine oli parajasti kodu jõudnud, kui nad ta tuppa kandsiwad. Madis andis Anule, kes keeletuma pärimisega õnnetuma pealt meeste peale wahtis, mõne lühikese, kogelewa sõnaga sündmuse üle seletust, ilma et lai arusaamatus Anu näolt oleks lahkunud.
Kui wanem tatarlane, kellel natukene arstlisi tundmisi näis olewat, kindlaks oli teinud, et õnnetuma süda tuksub, kui ka nõrgalt, ja et ta pahem käeluu kahest kohast murtud on, otsustati, iseäranis Anu pakitsewal nõuandel, haiget wiibimata haigemajasse tohtri abi alla toimetada. Kuna Anu talle mõned hädalisemad hilbud ümber pani, toimetas
