— 676 —
mise wastu kaitsema. Ta wabastas enese Madise käe alt, kui see ta peale heitis, ta nihkus temast eemale, kui Madis temale liig lähedale tuli. Ja kui asi palju paraneda ei tahtnud — Madisele näis see tumm wastupanek tähelepanemataks jääwat — hakkas Anu ühiseid lugemise-õhtuid seega wähendama, et ta neist ühel wõi teisel põhjusel kõrwale jäi.
Mis enne „wennalik“ ja seega loomulik olnud, oli nüid korraga Anu meelest korrawastane ja ebaloomulik.
Seesama Anu, kes usuwenda toona ennast palwetuhinas suudeldagi lasknud, nagu seda maltswetlaste seas liikumise palawuse ajal ette tuli, pani nüid juba pahaks, kui sellesama inimese põlw tema põlwe külge, ta käsi wõi jalg tema käe wõi jala wastu puutus.
Aga weel enam. Seesama Anu oli Madise saladuslised, usulise jutu sekka pillatud ja pühakirjalise mõistutumeduse sisse warjatud tähendused waikides ja ajuti peaaegu uskudes, kuulda wõtnud, mis sinna poole sihtisiwad, et nemad mõlemad õiguse pärast Jumala poolt määratud paar olewat, et Jumalal nendega weel mingi sellekohane nõu olla, millest ta temale, Madisele, unenägudes märku andnud. Need unenäod, mida usuwend usuõele muidugi pikalt ja laialt ära jutustamata ei jätnud, oliwad küll kaunis mõistatuslik-keerulised, aga mipalju selgus neist Madise walgustawate tähenduste abil ometi, et neil mõlematel, temal ja Anul, midagi ühist, siduwat, kokkutõmbawat olla, mille peale taewaisa targu nende tähelepanemist püidis juhtida.
Säherdusi unenägusid oli Madisel iseäranis siis olnud, kui Lõhmus wangis istus ja Tõnu-Peetri perenaine pimedaks jäänud…
Madise ja Anu piiblitundidele tuli mõne aja pärast muudel põhjustel täieline waheaeg.
Madise naine jäi haigeks. Soetõbi wõttis ta maha. Pime Mai, kes reisuraskustest ja kõhutõbest õnnelikult üle saanud, nagu Lõhmuse Taawetgi, sattus nüid, paar nädalat enne jõuluid, kardetawa haiguse küisi. Nõnda pidi Anu
