41.
Langewad kaed.
Haigus ja surm oliwad talwe esimesel poolel ka Kugli inimeste seas wirgalt tegewuses.
Kole elu Simferopol kasarmus, kõhutõbega ühendatud, murdis kõige pealt Kiisa werewaese Tiina ja kõwera kuklaga, punapealise Jüri maha. Nad pugesiwad kauase waewlemise järele isale mätta alla järgi, kui ka selle teadmisega, et nad „tõotatud maad,“ mida Mihkel nii wäga näha igatsenud, näinud oliwad — oma elu hinna eest…
Nädal hiljem pani Altsauna Wiiu haigemajas oma petetud silmad kinni. Ta oli kauase truu palweorjuse eest taewa-isalt Kanaani wiinamägede wahel kindlasti tasu lootnud — waleks läks kõik! Nii waleks, et prohwetgi oma usulastele nägu ei julenud näidata, neid sõnadegagi trööstima ei tõtanud! Wiiu läks ja jättis Tõnise, selle kõige ilma wõlglase, enda igawese wõlglasena maha. Ehk olgu siis, et Tõnis oma wõlga seega püidis kahandada, et ta laste eest hästi hoolt kandis, laste eest, keda Wiiul ainult weel kolm maha jäi, sest paar tundi enne teda tardus weel üks eide kallimatest tõbe küinte wahele ära…
Kugli usklikkudest arwas ka Pärtli Willem paremaks, nii kurwast Kanaanist sedamaid edasi rännata — maale, kus kõht süia ei taha ega ihu riiet. Maale, kus wastaseid naisi ega sõnakuulmata teenijaid ei ole, kelle tigeduse käes ta seni nii palju wiriseda ja winguda saanud. Waga Wil-
