— 659 —
mõnestgi oma kristlikust klassiwennast heategelise meele poolest üle, millest weel elus olewad esimesed Eesti wäljarändajad wäikest iseloomulikku lookest mälestawad.
Kord laenas õpetaja Keuchel ühe Juudi soost apteekri kaest, kelle majas ta elas, 50 rubla raha, et seda hädalistele ära jaotada. Et tema aga laenu määratud ajaks ära ei jõudnud maksta, siis palus ta wõlauskujat, weel mõni aeg edasi kannatada. Juut küsis, milleks waimulik isand raha laenanud, ja kui ta kuulis, et see puudust kannatawate Eesti asujate heaks läinud, tähendas ta ilma pikema arupidamiseta, et ta antud summa siis enam laenuks ei lugewat, waid selle eestlastele kinkiwat. Israeli mehe annetus oli suurem, kui paljude ristiusuliste kodanikkude omad, ehk need temast küll rikkamad oliwad…
Ka eestlaste kodumaalt mõtles heasüdamline kirikuõpetaja abi nõutada. Ta kirjutas sinna waeste asujate wiletsusest sel sihil liigutawa kirja. Wististi ei aimanud aus mees, keda Krimmis natuke teisemad olud ümbritsesiwad ja kellel oma ametist aatelisemad aimamised oliwad, kui tema ametiwendadel pühal Maarjamaal, mil wiisil tema kirjast Baltias kapitali löödaks. Ta ei aimanud, et tema kirja kõige pealt abinõuks tarwitataks, et sellega mõisnikkude orjadele wäljarändamise eest kolli teha, neid raske ikke alla paigale jääma sundida, kuna abimuretsemine seejuures jälgiks wariseerliseks kometiks muutus.
Juubeldawa kahjurõemuga kuulutas Järwa-Madise papikene ühel pühapäewal kantslist oma kogudusele, kuda need waesed, eksinud hinged, kes waleprohweti ja pahareti kihutusel oma kalli kodumaa maha jätsiwad, nüid wõersil suures hädas ning wiletsuses elada, ja kuda nad iga silmapilk siia tagasi tuleksiwad, kui neil waestel weel nii palju jõudu oleks. Küll nad kahetseda nüid, et nad oma endisele priskele elule siinsete leiwawanemate ja ülemate warju ja kaitse all kergemeelselt selja pööranud! Küll nad nutta oma korrapäralisi eluhooneid, oma wiljakandjaid põldusid taga!
