Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/656

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 655 —

watega kodumaa rahwa seast, nendega, kes teda ennemalt kahetsesiwad kui sõitlesiwad, astus ta mõne aja pärast läbikäimisesse, mis aga ta kaunis arwasti sündis. Nende kodustes, perekondlistes ringides wõttis ta wahel ka soowi peale lühikeseks palwetegemiseks sõna, aga üksnes säherdustes pisukestes ringides ja siingi wäga arwasti. Rahwa suuremate hulkade sekka, kelle waenulik meeleolu tema wastu hädarikka talwe tõttu muutumata edasi kestis, ei astunud ta kordagi.

Oma täielist üksiklust, mis talle pika peale ometi rõhuwaks näis minewat, püidis ta seeläbi kergendawalt muuta, et ta naist ja mõlemaid poegi Krimmi oma juurde kutsus. Kuid need ei täitnud tema kutset. Nad kartsiwad pikka teed ja kehwemat elukorda, kui neil kodumaal oli. Leinbergi wanem poeg hakkas Paides tislermeistriks ja wõttis ema ning noorema wenna oma majasse, neile mureta elu pakkudes.

Maltswetil oli ka pisut muud põhjust, kui sugurahwa waen, mis teda sundis pooldis peidus, nagu kadunult, elama, ja mis talle nõu andis, iga awaliku wäljaastumise eest ennast hoida, kui see tal nõuuks oleks tulnudgi.

Balti saksad polnud teda kui wäljarändamise-kihutajat ära unustanud.

Tallinnamaa mõisnikud ihusiwad kahju pärast, mis orjade põgenemine neile toonud ja weel tõotas tuua, tema peale kibedasti hammast.

Nende tasumise-wiha ulatas kauge Krimmini.

Selsamal 1862. aastal jõudis Balti kindralkuberneri käest Riiast nõue Tauria kubermangu ametikohtadesse, passita „kurjategijat“ Juhan Leinbergi kinni wõtta ja Eestimaale saata.

Maltsweti õnneks käisiwad aga mõlemate kubermangude majanduslised tulud tol ajal wastamisi: Tauria mõisnikkudel, kui ka kroonul, oli tööjõudusid hädasti waja — Eestimaa orjaperemehed ei tahtnud omasid kaotada. Mine nüid wõta tööjõudude Tauriasse wiija nende käest, kellele sest kasu tuli, kinni! Krimmi ülemus teadis wäga hästi, mis süi pärast Tallinnamaa baronid Puschkina mõisa ausat ööwahti taga nõudsiwad; seepärast sai politsei, kes ju wormi-