— 645 —
kust ometi raha eest kõhutäidetgi oli loota, wahest ka peawarju, wähemast haigetele.
Lõikuse-kuu wiimasel poolel jõudis werstapikune hädaliste-woor Simferopoli linna turule ning äratas seal Krimmi rahwusliselt nii mitmekesiste elanikkude seas kõige suuremat tähelpanemist.
Linna rahwas, ülemad ja alamad, wenelased, sakslased, tatarid, mustlased — jooksiwad uudishimuliselt kokku, wõerast walget werd põhamaa-rahwast laial silmal wahtima, kes niihästi oma näolise ja riidelise wälimusega, kui ka oma sõiduloomade ja sõiduriistadega nende imetlemist äratas. Mehed pikkade juukstega, põlwini ulatawate lühikeste pükstega, pikad sukad pastla-paeltega seotud, mustadel wolt-kuubedel tihe rida tina-nuppusid, krae otsast wööni, ees; naised poole küinra kõrguste munakujuliste mütsidega, mille alt enamisti helkjad juuksed wälja woolasiwad, ning tumedate, wärwita ihukatetega; pisikesed kumm-wankrid, milledel wäikesed hobusepruntsid ees — see kõik oli krimmlastele enne nägemata uudis.
Aga mitte üksnes uudishimu ja imetlemist ei äratanud eestlaste wiletsuse-woor, waid ka kaastundlikku halatsemist. Küll polnud Simferopolis, nagu ka muudes Krimmi linnades, nadistest, räpastest ja näljastest inimestest puudust, neid leidus iseäranis rohkesti mustlaste ja tatarlaste seas; aga see wiletsus, mis nende kaugelt tulnud rändajate nägudelt ja ihul pealt paistis, hakkas ometi pitsitades südamete ümbert kinni. Mitte ainult polnud päratu teekond kõige oma räpase kröönimisega need inimesed riidehilpude poolest kerjajate sarnasteks teinud, waid ta oli nad haiguste ja nälja läbi ka paljateks inimese-warjudeks kurnanud ja kuiwatanud, kellel enam liha luude peal ega werd soontes ei olnud, kellest suurem osa waewalt weel jalge peal jaksas seista, kuna nende wankritel hulgana haigeid lames, kes enam kätt ega jalga ei suutnud liigutada. See oli pilt, mis kõige kalgimat rinda puutumata ei jätnud, ja nii mõnegi silm uudishimuliste wahtijate seast tõmmas niiskeks. —
