38.
Kõrbes.
Alles augusti-kuu esimestel päewadel kuulutas kõrwetawa päikese paistel siretaw lai wesi wäljarändajatele, et mannermaa lõpp käes, et selle sinawa mere sees, mis palawuse all raskesti kannatawatele põhjamaalastele jahutawat wiludust ja karastawat soolalõhna wastu hingas, maa asub, kus nad edaspidi tahtsiwad elada ja mis neile nähtud häda ja wiletsuse pidi ära tasuma. See teadmine sundis igaühte, kes weel jalul oli, wiimast jõudu kokku wõtma, ning põued põnewusega, tuhmid silmad uuendatud eluläikega täidetud, sammuti Perekopi kitsusest üle.
Teejuhid ütlesiwad inimestele, et nad nüid Krimmis olewat.
Aga keegi ei tahtnud seda uskuda.
Nad oliwad ju kõrbes!
Enne kui lage, aga wähemalt rammusast rohust haljendaw Krimm tuleb — mõtlesiwad rändajad —, on wist ribake tõmmult kollendawat kõrbe wõi kõrwe-sarnast nõmme. Kui sellest üle saame, siis alles tuleb Krimm, päris Krimm, roheline Krimm!
Aga kui edasi rännati ja kõrbe-riba lõppeda ei tahtnud ja teejuhid ikka peale kinnitasiwad, et see Krimm olla, mitte kõrbe ega nõmm, siis tuli nagu halwatus rahwahulga üle.
Jäädi seisma ja waadati pärani silmil ja pärani suul keeletult ringi.
