— 639 —
wõlgnes, hirmsa ihunuhtluse tagajärgesid põdes, pidi Elts oma õiglases südames seda enesesüidistuse-hüiet kordama: „Ta põeb minu pärast!“
Ta ei teadnud ega küsinud selle järele, kas see armastus oli, mis tema selle wigase, näotuma inimese wastu sügisest saadik nii hellaks ja hoolikaks muutnud, mis temast wõtja asemel andja teinud; ta tundis ainult, et see inimene temale palju rohkem teinud, ja ta süda hakkas wärisema, kui ta tema surma peale mõtles, surma peale, mille ta siis igawesti kui tasumata jäänud wõla oma süiarwesse pidi kirjutama.
Aga Aadu ei surnud ära, ehk ta elu küll nagu niidi külles rippus. Kuna wooris haigeksjäämised teekonna edasikestmisega kaswasiwad, hakkas Wikerpuur lõunapoolses palawas, kuiwas kliimas toibuma ja terasemaks minema. Juba kerkis tal mõni naljasõna kõrbewa keele peale ja juba wõis ta oma ärakurnatud keha kergema toiduga kinnitada. —
Nädal wenis nädala järele mööda, juba jõudis kümnes nädal kätte, lehe-kuule oliwad jaani- ja heina-kuu järgnenud, — ja ikka weel oldi teel!
Kümme nädalat ilmarwamata waewa ja piina! Kümme nädalat nälga, haigust ja surma!
Inimesed oliwad nagu puutompudeks muutunud. Neil oli ainult weel niipalju waimlist jäksi järel, et imeks märkasiwad panna, et neil ikka weel elu sees tuksus, et nad weel liikusiwad, et nad ühte jalga teise järele suutsiwad tõmmata. See sündis masinlikult, nagu mõne wõera jõu sunnil, ja nende meeli piiras unenäoline udu. Nad oliwad iseenestele ja wastastikku üksteisele nagu wõerad olewused, endisest hingelisest ja kehalisest olekust wälja sattunud. Ei märgatud Määrmanni ja Silejewi käest enam küsidagi, kas weel palju maad on, kas ta juba kord tulema ei hakka, see igatsetud maa, mis jäledale piinakäigule kord lõpu teeks.
Sõna „Krimm“ oleks waesed kuutõbised jälle weidi inimlikule olemisele kutsunud, aga ikka weel ei hüitud seda sõna, ikka weel oliwad teejuhtidel teised nimed suus.
