— 637 —
wägise kalmukeste juurest ära rebima, kui woor liikuma hakkas.
Surnud lapsed maeti tee äärde Wene surnuaedadele ja matjateks oliwad Wene preestrid. Paljate peadega, osawõtlik haledus näol, seisiwad Wene talupojad Eesti matuseliste hulgas ja saatsiwad woori õnnistuse-sõnadega külast edasi.
Aga ta wanadusest wäetimate järele hakkas wikatimees hiilima. Üks esimestest, kelle ta maha niitis, oli Kiisa Mihkel. Kõhutõbi pures tema eluaegse kehwa toidu läbi nõrgendatud keha, millest Albu peksuhoobid weel wiimase jõu ja terwise wälja uhtunud, nõnda ära, et ta silmanähes ära närtsis, kuni ta Mohilewi ja Kiiewi wahel oma laste käte wahel wiimast korda hinge tõmmas.
Ta waene mehike ei saanud tõotatud maad, millest ta oma lapse-usuga terwe wiimase aasta soninud, enam näha. Sellest näis tal kõige suurem kahju olewat. „Peaks ma ometi wärawa tahagi weel jõudma ja läbi pulkade woadata soama,“ sosistas ta mõni tund enne surma. Aga ei. Mehele, kes oma kojaga nii truuisti Issandat teeninud, ei antud seda arwatawat õnne osaks.
Suures Wene külas, Dnjepri jõe ääres, paigutati ka tema põrm Greeka õigeusuliste matuseaeda.
Ja edasi liikus wiletsuse-woor, kuni ta uuesti ühe wõi teise pärast, kes ära kolletanud, peatama pidi. Mihklile järgnesiwad warsti paar teist waewatut ja koormatut, kaks elatanud sauna-eidekest, kes mõisnikule hulga orjawaid poegi ja tütrid sünnitanud ja talle ise eluaja päewa- ja öötööd teinud. Nad oliwad oma armuta peremehe alt surmale suhu jooksnud…
Kiewi eel oli woor ühe Wene surnuaia kõrwal puhkust pidanud. Kui ta sealt edasi hakkas weerema, paniwad lapsed halli taadikest tähele, kes paistetanud jalgadega surnuaial kalmukünka peal istus.
„Toat, woor läheb juba!“
„Minge aga, lapsed, minge, — ma puhkan ja tulen järele!“
