— 626 —
Ja et ka ülewal sinises-kuldses õhuriigis õiekuu õiskaw elu ei puuduks, laskis lõo, ikka kõrgemale päikese poole tõustes, oma õnneliku imestusega täidetud aukiituse-laulu kuulda, nii waljusti, nagu kardaks ta, et tuksuw süda tal muidu põuekese purustab.
Orgmetsa küla, paiga poolest üks ilusamatest Tallinna-Tartu maantee ääres, paistis Tallinna poolt tulejale silma, nagu asuks ta keset õitsewaid rohuaedasid. Ligemale jõudes nähti siis, et see lopsakas tominga-, pihlaka- ja lepametsake, mis kolme esimest peret piiras, selle waate terwe küla kohta silma ette tõi. Aga kui ka tagapoolsed talud — küla suurem osa seisis pikas reas enamisti paremal käel maanteest — mitte niisamasuguse luhtawa rohelise sees ei peitunud, siis oli neil ometi kaugem tagasein, mis pildile mitte wähem wärskust ja ligitõmbawat mõnu ei andnud. Küla selga paremal käel kaunistas noor aasa-mets, mille taga kuusemetsa tõmmu sein üles kerkis. Teisel pool maanteed jooksiwad wäljad niikaua lagedalt edasi, kuni nad jälle metsaga kokku puutusiwad, mis neile suures ringis, nagu wäljasirutatud kätega, wastu tuli.
Siia paika, küla lõunapoolsesse otsa, hakkas warasest hommikust saadik Järwamaa rahwast kokku walguma, küll jala, küll hobusega, küll noori, küll wanu. Äraminejatega ühes tuliwad hulkade uudishimuliste seas ka nende saatjad — mahajääwad sugulased, sõbrad ja head tuttawad — et lahkujatega weel tunnikest juttu westa ja, kui woor liikuma hakkab, neile wiimast korda kätt pigistada ja silma waadata. Wiis ju tänane päew nad arwatawasti surmani üksteisest lahku. Sest need, kes nüid ühes ei läinud, oliwad otsustanud kodumaale paigale jääda, ehk olgu siis, et äraminejad tõesti maale sattuwad, kus piim ja mesi jookseb.
Mida kõrgemale päike tõusis, seda perekamaks läks kogumisepaik, seda enam hakkas külawahe ja maantee küla otsas rahwast kubisema. Ja ikka pikemaks wenis ühte lugu edasi jätkatud wankrite-woor. Peale kuuekümne wankri, teemouna, ihukatete ja lastega täidetud, kogus üksteise järgi rongi. Kõik oliwad „kibitkadeks“ muudetud: redelite peal
