— 619 —
wõimalik on, et see nõnda peab olema? Tema kohmetu nägu, ta suured nõuta silmad kordasiwad seda pärimist ühtelugu.
Ta põgenes oma küsimistega, kui ta neist jagu ei saanud, targemate juurde. Ta pani nad Tõnu-Peetri Madisele, Paide Antsule, Kerna möldrile, wagale Marile ette. Ta jutustas neile ära, mis tema hingega sündinud.
„Meie arwame ja õpetame, et meid meie usu pärast taga kiusatakse,“ rääkis ta neile. „Wale peab tõe wasta sõda, umbusk püiab õiget usku maha tallata. Ja Jumal laseb seda sündida, sest et ta meie usku katsumise-tules tahab karastada. Aga mis sündis Albu rehe ees? Kuda see tuli, et Jumal oma katsumisega ülekohut tegi? Meie usku mehi pekseti, meie usku naisi ja tüdrukuid ei peksetud mitte. Miks ei lastud mind minu usu eest kannatada, miks ei katsutud minu usku? Aga ühel ja teisel mehelgi läks korda, peksu eest kõrwale hoida, wõi kinniwõtjad jätsiwad kogemata mõne wahele. Ma küsin teie käest, miks laskis Jumal, kui see nuhtlus tema poolt tuli, ühtesi oma usu eest kannatada, teisi mitte?“
„Jumala tahtmine on ilmuurimata ja tema teed imelikud,“ kosteti temale.
„Aga see sõna ei anna mulle mu rahu tagasi!“ hüidis Anu. „Ma tahan näha, aga jään pimedasse. Nimetage mulle mõni teine sõna, mis mulle walgust annab!“
„Eks need, kes peksmata jäid, kannatand hingega ühes,“ seletati temale. „Teiste ihuwalu nähes, tundis nende hing walu, nende süda piina.“
„Seda wastust ma ootasin,“ tähendas Anu trööstita naeratamisega, „ma ütlesin enesele ise sedasama, aga minu meelest on see seletus wäga poolik. Wõib jo küsida, miks siis wahet tehti üheusuliste inimeste wahel? Miks pidiwad ühed ihuga, teised hingega kannatama? Aga see põle peaasi. Peaasi, mis mu pea kumisema ajab, on see: Miks oli usklikkude kannatajate hulgas koa uskmataid? Miks piinati meie-usulistega ühes minu meest, minu wenda, minu õemeest? Taawet ja Mikk on alati meie usku tagasi tõrjund, Aadu meie usust ammugi taganend. Ja nende-sarnaseid wõis hulga seas weelgi olla. Mikspärast nuhtles Jumal neid
