— 617 —
ära, teised keha ja hingekese tagajärele!… Kuda siis!… Kõik õige!… Kõik korras!… Ära sa suud lahti tee!… Neil Jumal, neil jälle seadus!…“
Wäikese waheaja järgi.
„Kõige õigem sedasi!… Mis sa kauemini tolgendad nende ees!… Kana sa oma seljast kausta lased wõtta… Üksainus selg, üksainus nahk! Las’ purelewad nüid su raisa kallal!… Südi poiss!… Muudku mine ja tee niisamati…“
Anu astus tema juurde ja pani oma õhukese käe ta pea peale. Ta juuksed oliwad niisked külmast, raswasest higist, mis ta ta otsaesist ja nägu kattis. Nagu oleks see puudutamine mõruduse ta hingest ära imenud, sattus mees järsku pehme haleduse sisse, mis teda iseenese praegu awaldatud sõnade wastu pani rääkima:
„Oleks ta rumal poiss mullegi märku and, — oleks ta ühe sõnagi sinna poole pilland!… Oleks ta natuke kurt ja kaewand… Teadis küll, mis ma talle olin… Aga ei. Wait nagu sukk. Wahib aga jalge wahele, kui sa ta otsa woatad… Ja läheb ja teeb lolli tembu ära… Narrikene… waene narrikene!“
Taaweti punetawad silmad läksiwad märjaks, wist sellepärast pööras ta näo nurga poole. Seejuures silmas ta seina ääres seiswat sängi, tõusis üles ja wäänas keha maha.
„Et need head inimesed ikke hukka lähwad… ära kärwawad…!“ ümises ta weel, siis waikis ja jäi norinal magama, enesel pisarad ripsmete otsas. —
Ta sattus selleks talweks oma endisesse elusse tagasi. Üksgi wõim ei suutnud teda pudeli eest hoida, ei sõbra Andreste heamehelised nõuanded, ei Anu kurb nägu. Ta pidas wahet ja tegi tööd, kord lühemat, kord pikemat aega; aga kui tuju peale tuli, siis läks kas wõi süda-öösel aknast wälja.
Nõnda pillas ta peaaegu kõik oma hoiukopikad ära, raha, mis ta uue pesa ehitamiseks kaugel maal nii hoolega kogunud, maha arwatud see osa, mis ta talwe algusel hädas olewale äiale laenanud. See laen oli sündinud, ilma et
