35.
Joodikud.
Albu nuhtluse-wäljalt wedasiwad Kiisa Liisu ja Lõhmuse Anu sügisel kolm peksetut ühe ree peal koju. Kaks neist oigasiwad, kolmas oli terwe tee wagune, nagu ta ka hoopide all wagune olnud. Aga hoopide all oli ta trotsimise pärast wagune, ree peal minestuse pärast. Ta oli rohkem werd kaotanud, kui mõni muu, sest et tal ka näos suur haaw oli. Selle sai ta soldati käest, kellele ta, peksuringisse minnes, kogemata jala peale astunud.
Kodus põdesiwad kõik kolm mõne aja sängis, kõige kauemini Mihkel kui elatanud mees. Tema oli ka ainus kolmest, kes haledasti walu üle kaebas ja öösetel oma ägamisega kõigi kodakondsete silmast une wõttis.
Mikk ähkis mõne päewa ja öö, siis näis ta korraga nagu puutombuks muutuwat. Kinniste silmadega, imelik jälkuse-paiste näol, lames ta oma asemel, ilma kellegiga sõna rääkimata, ilma midagi tahtmata. Kolmel päewal ei wõtnud ta toidu-einet wastu, muud kui jõi hommikust õhtuni külma wett. Küsimised jättis ta enamisti wastamata ja iga märgu selle kohta andmata, kas ta neid kuulis wõi ei.
