— 60 —
ja lapse hälli ette astudes ning pisikese eluka õnnetumat paremat kätt räti wahelt wälja wõttes, ütles ta pehmelt, aga pilkawalt:
„Kas arwad siis, et talle kaks näppu juure kaswawad, kui ma Maltsweti lugemisele lähen?“
„Ei, aga Jumal annab ehk meile andeks!“
Anu ütles seda sosistades. Ta oli hälli ette mehe kõrwale astunud. Tasa nagu kass.
„Meile? Ütle ikke õieti wälja: sulle! Sest ega sinul seejuures süid ole! See on ju minu patu pärast. Eks?“
Noorik waikis.
„Hahaha! Eks ma seda tea juba! Wanemate patud nuheldakse laste kätte. Isa käsi teeb kurja, sellepärast on pojal wiie sõrme asemel paljalt kolm, ja needgi ühte kaswand! Ma ei soa aga sest tarkusest hästi aru, miks seda põrmukest siin nuheldakse, kui mina kurja teen, miks teda wäetit sellepärast ausat tööd keelatakse tegemast, et tema isa autumat tööd on teinud! Haagrehtgi ei peksa igakord ilmasüita inimest, ja teie ütlete, et Jumal seda teha! Siis on jo teie Jumal hullem kui haagreht!“
„Meie Jumal on ka sinu Jumal, Taawet!“
„Ei, minu Jumal on parem. Minu Jumal annab mullegi andeks, — tule tal meelegi mu poega hakata karistama! Minu Jumal annab mulle andeks, ilma et Maltsweti lugemisele peaksin minema. Põle mul waja kirikussegi minna. Patuste Jumal on hoopis teine mees kui wagade Jumal… Oadu, mis sina arwad?“
Mida meister Wikerpuur arwas — ta oli praegu üle kõrge läwe jälle tuppa roninud — seda wõis ta rõemsalt itsitawa näo pealt lugeda.
„Mina wõin oma Jumalaga rahul olla,“ wastas ta ja näitas seejuures kahte rida arwu, terawaid orawa-hambaid. „Ma olen ta käes küll natuke wussi läind — ta hakkas inimest tegema ja tegi kogemata kameli. Aga selle eest põle mul waja mõisawäljal adra taga ähkida ega mõisarehes warta tõsta, ei ka liiwakõrbes koormat kanda. Minu Jumalal oli
