Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/607

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 606 —

Puruwäsinud soldatid seletasiwad õhtul, et nad oma töö tarwis ööst lisa ei taha wõtta, seks puududa neil jõud. Wõib ka olla, et jälkus, kõigest puskarist hoolimata, neile ometi wiimaks hinge-põhjast kurgulakke oli tõusnud. Nad polnud wist kunagi nii palju werd ja inimese-liha koos näinud, nende jalad polnud ilmasgi niisuguse punase wirtsa sees sõtkunud, nagu täna terwe päewa…

Wäesalga ülem toetas soldatite puhke-nõuet ja haagikohtunik pidi sellega leppima.

Aga salgake kardetawaid korra-kukutajaid oli weel karistamata. Nende nuhtlemist ei tahtnud saksad homseks jätta, teadmata, mil põhjusel. Ja nõnda otsustati siis, tööd mõisa poolt lõpuni jätkata!

Kõigile oli tänasest küllalt — sakstele mitte!

Tapa-tragödia wiimane waatus mängiti teises teatris — Albu mõisa tallis — raswaküinalde walgusel. Mõisa peksumehed näitlesiwad seal wemmeldajate osa. Wist oli ka neile wiina-aida uks täna hästi lahti olnud, sest nad etendasiwad oma osa hiilgawalt. Sellest teadis peale teiste Wisusti küla mees Juhan Pelikan rääkida, kes mõisa-tallist niisugusel olekul ära koristati, et ta pärast elu ja surma wahel waakudes mitu nädalat sängis põdes…

Wälisel peksu-paigal walitses kuni hilise ööni tume liikumine ja tegewus: korjati poolsurnud inimesi lume seest, mähiti neid riiete sisse ja laoti regede peale, wõi kanti käte peal ära. Peksetute naised ja muud omaksed oliwad töös, et seda natukest elu, mis nende armsatele weel jäetud, siit hirmukohast koju toimetada…

Pimedus musta kõhuga haudus punase paiga peal. Pimedus, mis tiine oli were-lõhnast, walu-ägamisest, nutetud ja nutmata pisaratest. Nagu wärskelt kinni täidetud päratu sõja-haud mustas rehe-esine lumise ümbruse seest wälja. Soe weri oli lume sealt ära sulatanud.

Mõisamaja aknaread aga särasiwad tuledest. Seal söödi õnnistatud isuga õhtust kordaläinud päewa töö järele. Söödi ja löödi klaasid kokku ja soowiti üksteisele terwist.