— 588 —
Ei kestnud kaua, kui haagikohtunik pealekaebajaga, Albu talitaja Jüri Wilkiga, ning mõlemate nuhtlusealustega kohtutoast wälja astus. Kohe piirasiwad maltswetlased ta ümber ja uuendasiwad mitme ja mitme sõnaka suu läbi oma palwet. Kohtunik kuulis nende healesid wärisewat, nägi pisaraid nende silmades, pani tähele nende alandlikku wabisemist tema isiku, tema wõimu ees — ta jäi kõwaks!
Sõnalausumata tahtis ta nende wahelt läbi minna, küinarnukkidega enesele teed tehes, nendest üle mujale wahtides… Aga palujate wisadus oli suur, nende lapsik lootus, et ju ka saksa ja haagikohtuniku põues ikkagi süda tuksub, häwinemata — weel ikka häwinemata… Nad läksiwad selles wisaduses ja selles lootuses nii kaugele, et wägiwaldlase ette põlwili maha langesiwad! Kõik peale mõne wähese, kes seda põues põlema löönud wiha pärast teha ei suutnud…
Nad põlwitasiwad, pead paljad, mõisa porise õue peal ringi tema ümber, tõstsiwad ristis käsa tema poole üles ja palusiwad teda nagu mõnda jumalat. Aga ka nüidgi weel polnud tal nende jaoks ainust sõna ega ainust pilku, millel midagi tundlikku, midagi elustatud rinnast pärit olewat juures oleks olnud. Tema nägu awaldas üksnes kõrki tuska, ta tundis enese tülitatud olewat, suurtsugu mehe meelepaha warjutas ta otsaesist ja kiskus ta kulmude-wahe kortsu. Tummalt sammus ta põlwitajate ringist wälja, lähemast palujast oma pikkade koiwadega üle astudes. Ta kõndis otsekohe peksuhoone poole, kus nuhtluse täidesaatmine kohtualuste kallal pidi algama.
Kas weel paluda?
Kas ikka weel selle inimese südant ja hinge otsida?
Midagi otsida, mida ei ole?!
Talupojad oma lapsikus meeles, oma lihtsas rumalusesüitauses, otsustasiwad edasi otsida, kuni wiimase silmapilguni. Nad kobisiwad maast üles ja paljaste peadega orjaperemeeste wolinikule järele minnes, nurusiwad ja mangusiwad nad edasi, mitu korda enne kogeldatud lausekatkeid ja üksikuid sõnu ikka uuesti korrates…
