— 585 —
mehed, et nad oma äramineku üle koos ka nõu wõiwad pidada. Oli ärarändamine lubatud, siis pidi nende arust selle üle nõupidamine ka lubatud olema. Ja oli nõupidamine lubatud, siis ei wõinud Mägede Pearna poolt ülekohus olla, et ta ärarändajad oma talusse kokku laskis tulla, ning Jaagu Toomast mitte kuritegu, et ta meestele kokkukogumise-aja teada andis.
„Aga minu keeld!“ kärgatas haagikohtunik wastu. „Iga kooskäimine ja nõupidamine oli teile minu poolt kõwasti keelatud!“
Missugusel õiguslisel ja seaduslisel põhjusel haagikohtunik walitsuse poolt lubatud wäljarändamise wastu säherduse era-keelu andnud, selle järele ei julenud kaebealused muidugi mitte pärida, et lõwi mitte äritada.
„Meie mõtlesime,“ kogelesiwad nad, ikka sedasama lõnga korrutades, „meie mõtlesime, et kui meie misgit kurja nõu ei pea, misgit nõu, mis seaduses keelatud on, ja koa mitte Maltsweti usu palwetundi, mis saksad ja kirikherrad ei salli, waid oma kodustest asjadest reagime, üksi oma kodustest asjadest, oma äraminekust wõi siiajäämisest — —“
Aga juba pani uus kärgatus meeste suud kinni:
„Jätke oma rumal wale! Kas teil minu keeld teada oli?“
„Oli.“
„Ja teada oli teil ka, et haakenrihtri herra keelud ja käsud teile pühad peawad olema?“
Jaataw waikimine.
„Siis olete häbemata wastahakkajad, kes kohtu ees lõugugi lahti ei tohiks teha!“
Nüüd katsusiwad mehed ärda palumisega õnne. Aga kohtunik tegi, nagu ei kuuleksgi ta neid. Neile selga pöörates, wahetas ta kirjutaja Embeckiga mõne sõna Saksa keeles, soris pisut üht raamatut laua peal, kõndis, käed püksitaskus, paar korda waljusti kriuksuwate saabastega üle toa ning wiskas siis, jälle meeste poole pöörates, kohtu-otsuse neile lühidelt näosse:
„Sadawiiskümmend hoopi mõlematele!“
