— 583 —
„Siis ole hea, Taawet, ja teadusta kutset koa teistele oma küla inimestele, kes Mägedel käisid,“ ütles Wikerpuur minekut tehes, „mul on weel mitme kaugema juure minna ja pean koju minnes pika ringi tegema.“
„Ei sa peata meil siis ühtigi?“
„Põle aega, wennas! Teiste asi kipitab südame peal.“ —
Ehk küll ka teised koosolekust osawõtjad haagikohtuniku südame pehmendamise peale suuremat lootust ei pannud, teades, kui wäga wäljarändamise-himulised maltswetlased sakste wiha all seisiwad, leidis karistuse-kartjate palwe siisgi igal pool wastukõla ning suurem osa oli ilma pikema arupidamiseta walmis, neljapäewal Ahulasse minema — priitahtlikult lõwi koopasse. Mitte üksnes ei sundinud wäljarändajaid lihtlabane ühistunne ja inimlik kaastunne seks taga, waid nende seas oli küllalt ka neid, kes asja peale usulisest küljest waatasiwad, kes endid oma usu pärast tagakiusatud tundsiwad olewat ja kellele meelehead tegi, oma usu ja selle tunnistajate eest wälja astuda ja ka kannatada, kui waja. See surusgi talupoja otsata kartuse haagikohtumku eest, kes ju neid kui oma keelust üleastujaid kõiki süidlasteks pidas, mitte Pearnat ja Toomast üksi, nende rinnas maha ja meelitas nende suust julge tõotuse wälja: „Meie tuleme!“
Tuliwadgi. Umbes wiiskümmend meest kogus kohtupäewaks Ahulasse.
Mõlemad kaebealused, näost hallid hirmu pärast, tõmmasiwad natuke kergemalt hinge, kui armupalujate salka nägiwad suurenewat. Neil oli tõesti see uppuja õlekõrreusk, et see nende süid kohtuniku ees wõiks wabandada, mida rohkem neil kaassüidlasi on, ja et kohtuniku südant hulk suusid ennem suudawad liigutada, kui nende eneste kaks. Ühe ja teisega tasakesti kõneledes, siin nõu andes, seal nõu küsides, käisiwad Pearn ja Toomas oma meeste seas ringi, kes salgakeste kaupa mõisa-õues seisiwad, sest kohtu algamiseni oli weel aega. Muidugi tõusis maltswettide mustehallist kogust sel puhul nii mõnigi tungiw palwesõna ja appihüie
