— 581 —
tiwad waimudgi. Muidugi waatas ta siis ka nende wäljarändamise-liikumise kui karistusewäärt jõleduse peale, mille wastu wõitlemises ta ülemust püidis toetada, seda enam, et ta kui ilalakkuja sellest enesele ka isiklikku tulu lootis. Sest kes wägewatega käsi-käes käib, on nii mõnegi nende poolt tulewa kurja wasta teatawa määrani kaitstud. Ka oli auahnele mehele muidugi lõbusaks kõdiks, ülemate suust enda kohta kiitust kuulda.
„Oleksite wõind küll parem mõnda teise kohta kokku minna, kui just selle nuuskuri piirkonda,“ arwas Seenepalu Andres wihaselt.
„Oli ju kõik täieste salaja toimetud — ustaw inimene wiis ustawale inimesele kutse, üksik talu, kuhu koguti, õhtune aeg — —, kes wõis siis arwata!“ wastas Wikerpuur rõhutult.
„Mis siis nüid tulekul on?“ küsis Lõhmus kortsus kulmul.
„Mis muud, kui peasüidlaste nahk wastaku! Peasüidlasteks peetakse muidugi Mäetaguse peremeest, kelle katuse all koosolek oli, ja Joagu Toomast, kes inimesed kokku kutsus. Jüril koa see mees teada. Kurat teab, kes talle ninasse pistis. Juba mõlematel käsk käes, tunahomme aagrehi ette ilmuda. Eks ole teada, mis neid seal ootab!“
„Kurat, nende eest peaks midagi tegema!“ hüidis Lõhmus kähku, kuna ta käe otsaesise wastu lõi.
„Sellepärast ma just tulengi“, ütles küirakas rättsepp. „Wõite isegi arwata, et Pearn ja Toomas hirmu täis on. Kardawad elu ja terwise eest, sest ega kerget nuhtlust loota ole — saksad ärakippujate peale wäga wihased. Tulen Pearna ja Tooma nimel sõna tooma — nad paluwad südamest — et kõik need, kes koos olid, selsamal päewal koa hagrehi juure läheksid, nendega ühes…“
„Ja siis?“
„Noh, arwawad, et palwe ehk aitab, nende endi ja kõigi teiste palwe nende eest.“
„Aagreht annad nüid armu!“ tähendas Andres pead raputades.
