— 577 —
Kestis tüki aega, enne kui ta külalise wõerustamiseks märkas sammusid astuma hakata.
Kõige pealt toimetas ta kälile kambrist kobrutawa õllekapa kätte. Siis tuli wäikese lähkriga, rahakott pihus, ja hüidis:
„Siim, wiks poiss!“
Siim, wiks poiss, wäänas ahju äärest pikkamisi kaela.
„Kas tahad wiit kopikat teenida?“
„Tahan küll!“ Ja juba poiss jalul!
„Siis mine ja too wiina!“
„Lett ehk juba kinni?“
„Mis sest! Eks koputa kõrtsmik ülesse ja ütle: Serwiku parun Wikerpuurile tuliwad wõerad — wiina peab soama!“
Poiss nühkis une silmadest ja läks naerdes paruni herra käsku täima.
„Mari, hea laps, sa tee tuli ülesse — ma raiun sulle kohe kuiwi puid.“
Mari kobas haigutades ja ikka weel kukarnappi sügades koikust wälja, seejuures pikal mokal tasakesi porisedes:
„Nii kauaks jäädakse siis ära! Oota pool ööd ja hakka siis weel tuld tegema. Ei tea, milla inimene peab magama!“
„Sa ää pahanda ühtigi — näe, mis siin on!“ Ja peremees hoidis tüdrukule kolm punapõselist õuna nina alla.
Plika suu sedamaid kinni. Wõttis õunad ja hakkas pilpaid leelõukale seadma.
Kirwest, millega ta mõne puuhalu peeneks löönud, nurka tagasi wisates, lähenes Serwiku parun seepeale pool hiilides proua sängile. Wäike preili oliwad „tissimise“ juba lõpetanud, nad mängisiwad oma pisikeste, wähi-sõrgade wiisil liikuwate sõrmekestega pehme, walge nisa kallal, mis neile kätte jäänud.
„Wõeras kaebas teel, et ta kere wäga hele olla!“ tähendas Wikerpuur nii suud mööda sängi poole.
„Eks sa anna talle siis süia!“ tuli sealt wastus.
„Nooh, ega’s wõerale külma wõi anda… Arwa, nagu ta tuleb…“
