— 571 —
teistega katsund — siis, kui ära olid, ja nüid, kus eemal oled — mitte sinna poolegi! Ma wist põleksgi ennast enne naisewõtmist wõerutada jaksand, kui sel ajal sinuga tihemini kokku oleksin puutund…“
„No, kui see sulle nii suurt meelehead teeb, eks ma wõi siis su märjukest ja ossikesi häwitama tulla!“ otsustas Taawet lühikese arupidamise järele. „Wa’ kibeda poolest olen wiimane oasta küll pool maltswetti old — koa just sellepärast, et hädaste tarwis oli — aga sinuga hulga aja takka jälle kord pattu teha — kes sellele wasta suudab panna!“
Ja teineteise ümbert seltsimeheliselt kinni hakates, seadsiwad sammud „Wikerpuuri mõisa“ poole.
Tee sinna wiis esmalt põigite üle lagendiku, mille keskel, wäikese kõrgustiku peal, hollandi tuuleweski seisis, pööras aga siis paremat kätt alla noore lehtmetsa poole, mille pool-raagus ladwastiku tagant Madise kiriku torn wälja paistis. Terwe maakoht oli nüid kuuwalgega üle ujutatud. Nagu helendaw sirp rippus poolkuu ülewal tõmmu-sinise kummi külles. Kõik asjad, mis lagendikul tema kriidikahwatuma kuma all seisiwad, heitsiwad pikki, weidraks wenitatud, nagu ehmatanud warjusid maa peale: weski mõistatusliste tiibadega, wilja-rõugud lömmitawate kõhtudega, heina-kuhjad terawate warrastega, mütsid otsas, puud, hooned, roika-aiad. Kõik kehad ja kogud warjasiwad selja taga nagu midagi waritsewat, piiluwat, hüppel olewat. Kui mõlemad sõbrad metsa wahele jõudsiwad, torkas neile selsamal silmapilgul ühesugune tähelepanek peast läbi: hulk puid oli paatunud werega ära määritud, nende arw leherüid täis roostepunaseid plekkisid. Tahtmata waatasiwad mõlemad mehed suurendatud silmal — pisut tagasi, mida nad aga järgmisel pilgul häbenesiwad.
„Küll on puudel punast tänawu sügise!“ kohmas Aadu.
„Enam punast kui kollast!“ ümises Taawet.
„Justku’ lihuniku põlled ripuwad…“
„Otsegu’ werised särgid…“
